Ema palub: tüdrukud, kas te palun võiksite poiste emade peale mõelda ning liibuvate ja paljastavate retuuside asemel ikkagi teksapükse kanda?

 (226)
Ema palub: tüdrukud, kas te palun võiksite poiste emade peale mõelda ning liibuvate ja paljastavate retuuside asemel ikkagi teksapükse kanda?
Photo by The Lazy Artist Gallery from Pexels

Olen kaua selle kirja kirjutamisele mõelnud. Ootasin, lootuses, et mood muutub ja seda kirja polegi vaja, aga tundub, et seda ei juhtugi. Ma ei taha kedagi solvata ega kellegi õigusi riivata. Olen lihtsalt nelja poisi usklik ema ja mul on probleem, mida ainult tüdrukud saavad lahendada: retuusid.

Retuusid on väga ebaõiglased riietusesemed ja hiljuti trügisid nad minu mängumaale. Olin oma perega kirikus, kui meie ees istus grupp noori naisi, kõigil väga liibuvad retuusid jalas ja nabapluusid seljas (alakeha ei katnud peale retuuside mitte midagi). Tundus, et mõnele neist on retuusid justkui jalga joonistatud.

Mul religioosse emana on sellistes tingimustes väga raske oma poegadele selgitada, et need tüdrukud on kellegi tütred ja õed ning et naisi tuleb kohelda eelkõige inimestena — austusega.

Mitte keegi ei sunni noortele naistele neid retuuse jalga ja mina ei saa aru, miks moetööstus on suunanud naisi riietuma nii, et nende privaatsed kehaosad on peaaegu paljad. Kirikus tundsin nende naiste pärast häbi. Mõtlesin kõikidele meestele, kellel ei olnud muud valikut kui nende poolpaljaid tagumikke jõllitada. Minu pojad on tublid ja teavad paremini, et naise keha ei jõllitata ega kommenteerita, eriti siis, kui mina olen juures (ja loodetavasti ka siis, kui mind ei ole). Nad ei jõllitanud ja ei kommenteerinud, aga võimatu oli nendest tagumikest ka mööda vaadata. Kui raske on noortel meestel sellist asja ignoreerida…

Seotud lood:

Olen kuulnud, kuidas noored naised räägivad, et retuusid on mugavad. Nagu ka pidžaamad ja alastiolek. Kahtlemata on inimese keha kaunis, aga me ei käi ju alasti ringi, sest me austame iseennast ja me tahame, et meisse suhtutakse kui inimesse, mitte kui kehasse. Me ei käi paljalt ringi, sest austame ka teisi inimesi meie ümber, kes on sunnitud meid nägema, tahavad nad seda või mitte. Ja ma ei räägi siin ainult minu poegadest — need on ka kõik teised isad, vennad, sõprade vennad, klassivennad ja kõik teised. Ma kirjutan seda kirja nii nende nimel, kes jõllitavad sind räpaste pilkudega kui nende nimel, kes pingutavad meeletult, et mitte su poolpaljast tagumikku näha. Ja emade nimel, kes tahavad kiiresti leida tekki, et sind kinni katta või salli, et oma poegade silmi kinni siduda, et neid sinu eest kaitsta.

Retuusid on nii paljastavad ja liibuvad. Kas te palun võiksite järgmine kord poodi minnes mõelda ka teiste peale ja valida retuuside asemel hoopis teksapüksid? Jah, teil on õigus neid kanda, aga teil on ka õigus neid mitte kanda.

Allikas: ndsmcobserver.com