Inimese võimete piiramisest: üheks näiteks on „mahajahutatud“ naised, kes on täiesti veendunud oma frigiidsuses

 (17)
Inimese võimete piiramisest: üheks näiteks on „mahajahutatud“ naised, kes on täiesti veendunud oma frigiidsuses
Pilt on illustreerivAyo Ogunseinde, Unsplash

Peab tõdema, et meie esimene supervõime ja ühtlasi ka kõige suurem meeletus on meie sündimise protsess ja fakt. Ent kui see sündmus toimub alati ilma meie tahteta, siis kõikides ülejäänud hullustes oleme osavõtjad. Ning seega on alati õigustatud küsimus sellise käitumise motiividest.

Lapsed. Aegu tagasi liikus „üleüldise võrdsuse ühiskonnas“ idee kõikide inimkonna esindajate kaasasündinud „samasusest“ ning seega lõpututest võimalustest praktiliselt igasuguste võimete arendamiseks. Miks siis ikkagi inimesed omandavad erineva kiiruse ja tahtmisega ühtesid või teisi tegevuse liike?

Neurobioloogid räägivad aina valjemini kaasasündinud erinevustest aju ehituses ja selle funktsioneerimise parameetrites. Humanistid aga — toetudes kõikvõimalikele populaarse psühholoogia harudele — kaitsevad ideed, et iga laps on andekas omal moel ning vastavalt sellele pole olemas ilma võimeteta lapsi, on vaid halvasti läbi uuritud lapsed. Perioodiliselt ilmuvad väikeste geeniuste uued liigid seeriast „indigolapsed“.

Tõde on nagu alati keskel. Eriliste sünnipäraste võimete olemasolu muudab lapse erivajadustega isikuks, kes vajab erilist tähelepanu ja lähenemist. Samas astub suurem osa imelastest pärast säravat starti suurepärase edu rajalt kõrvale või siis jätab selle maailma liiga vara maha.

Seotud lood:

Noorukid. Teismeliste mässud on otseselt seotud vajadusega kiiresti tõestada endale ja teistele oma olulisust ja võimekust. Ja mis võiks selliste eesmärkide jaoks olla parem, kui teha midagi, mis on lubatu piiril? Nii hüppavadki alaealised supermanid katuselt katusele või liikuvatele rongidele. Ja mida kõike veel võiks siia lisada! Samas pole siin midagi uut — ikka seesama esivanematelt päritud initsiatiivi demonstreerimine. Ainult et ennevanasti pidi täiskasvanu ellu astuma üksnes ohtlike katsete abil ning kõik suguharu liikmed pidid need kohustuslikus korras läbima. Nüüd on aga vabadus valida. Tahad — riski eluga. Ei taha — piirdu sellega, et skandaalitsed vanematega.

Hullused täiskasvanute moodi

Kaasaegsete täiskasvanute maailmas on keeruline tõsiselt arutleda mingite supervõimete üle, kui ei ole aukartust äratavat pangaarvet. Seetõttu jääb vähem edukatel surelikel üle vaid väärtustada oma psühholoogilisi probleeme, andes neile saavutuste maigu man. Ja siin polegi nii palju variante, kus võib end täiega ilmutada. Need oleksid armastus, seks, imidž, looming ja veel ehk mingid eksootilised suremise variandid.

Seks

Võimekuse osas on siin kõik suhteliselt hägune. Kui võtta arvesse seksuaalse sfääri seotust psüühikaga, võib julgelt öelda, et isegi kõige tugevama soolise võimekuse võib ilma eriliste raskusteta lämmatada kasvatus. Nii käivadki ringi „mahajahutatud“ naised, kellelt on võetud kasvatuse abil kõik seksuaalsed ihad ning kes on täiesti veendunud oma frigiidsuses, olles samal ajal potentsiaalselt võimelised õnnelikuks tegema ka kõige nõudlikuma partneri. Ning potentsiaalsed vägagi „tulised“ mehed üritavad hakkama saada masturbeerides või tegeledes reaalse igava perekondliku seksiga vaid selle tõttu, et neil on häbi oma naisega oma reaalsetest vajadustest rääkida.

Ohtlik armastus

Armastus on alati katsumus, mis nõuab inimeselt kõiki tema võimeid. Partneri tundelise omamise piir ilmneb pahatihti „vastupidises“ tegevuses — hammustamises, näpistamises, löömises. Kuulus ütlus: „Peksab, tähendab armastab“ omab nii mõneski mõttes sügavat erootilist tähendust.

Suutmatus teist inimest täielikult omada ning temaga ühte sulanduda on juba iidsetest aegadest alates olnud filosoofiline probleem. See on, kui inimesega on niivõrd hea, et hakkab lausa hirm. Näitena võiks tuua Carmeni, kes teadlikult provotseerib oma tapmist temasse meeletult armunud Jose poolt. See on üldse huvitav psühholoogiline süžee — armastus, mille lõpuks võib olla üksnes surm.

Neetud talendid

Veel üheks võimaluseks ilmutada piirideta võimeid on loominguline protsess. Ega asjata võrrelda kunstiannet needusega. Ja kuidas siis mitte võrrelda, kui ajalugu ja kaasaeg on täis näiteid eneseohverdamistest kunsti heaks. Ning polegi tähtis, kellest jutt käib. Kas puruvaesest Rembrandtist, kes ostis leiva asemel pintsleid ja värve või kaasaegsetest 27aastastest muusikutest ja poeetidest, kes üsnagi teadlikult pühendavad oma elu alkoholi ja narkootikumidega segatud loomingule. Igal juhul on nende inimeste jaoks eneseväljenduse võimalus saanud mingil hetkel väärtuslikumaks kui füüsiline eksistents. Seega saab öelda, et anne võib hävitada oma omaniku.

Enese müümine

Eriline valdkond võimete realiseerimiseks on seotud loominguliste isiksuste müümisega. Puruvaeste, ent meeletult andekate kunstnike aeg on pöördumatult möödas. “Kultuuritoodete“ turul on kujunenud sama olukord kui teistes kaasaegse majanduse sfäärides, kus toodet on hulga raskem müüa kui seda luua. „Kultuuritoote“ ümbris on nüüd palju tähtsam, kui selle sisu. Käiku lähevad mitmesugused reklaamid ja üritused ning sisu kaotab oma endise sära. Särab vaid reklaam ja raha voolab …

Ent mitte alati ei õnnestu tõelist talenti joomise ega müümisega hävitada. Sest andekas inimene teab alati, kus ta võlts on. Ning tahaks loota, et enamasti mõistab, miks ja milleks ta seda teeb.
Ja nii võikski meile kõigile soovida, et elu ei sunniks meid andma eimillegi eest meie parimaid võimeid.

Allikas: Psihhologija, märts-aprill 2017