"Kõige hädavajalikum oli jõuda parklasse, sest lapsed võisid olla veel seal või mõne sellise mehe autos, kes ei saanud kindlasti hea peal väljas olla."


"Kõige hädavajalikum oli jõuda parklasse, sest lapsed võisid olla veel seal või mõne sellise mehe autos, kes ei saanud kindlasti hea peal väljas olla."
Foto: Unsplash

Katkend Yrsa Sigurðardóttir raamatust "Lõpparve".

Perepargi suurest grillahjust tõusis suitsu ja selle ümber tungles lastekari. Kui Æsa lähemale jõudis, tekitas küpsenud liha lõhn tema kõhus näljapisteid. Ta ei olnud ainus — ta oli näinud loomaaiast läbi tulles ennast vastu tara surunud ja õhku nuuskivaid loomi.

Sellelt rajalt paistis inimsumm hästi kätte ning ta laskis Karlottat ja Dadit otsides pilgul ringi käia. Igalt poolt, kuhu ta vaatas, paistsid vastu pisikesed värviküllastes tuttmütsides peakesed. Ta teadis omaenda kogemustest, et lasteaia sünnipäeva tähistamisega Reykjavíki perepargis ja loomaaias kaasneb tohutu elevus. Tema lapsed olid kulutanud hommikul terve igaviku nende rõivaste valimisele, mis nad kavatsesid selga panna. Karlotta oli vahetanud riideid kolm korda ja Dadi kaks korda. Aga nende rõõm lihtsast väljasõidust värskesse õhku oli nii suur, et Æsal ei olnud tahtmist nende kallal näägutada. Lõppude lõpuks ei pidanud ju kogu töö maailmast seepärast veel otsa saama, et ta pisut hiljaks jääb.

Kiljuvate lapsehäälte melu muutus Æsa lähenedes üha valjemaks, kuni talle tundus, nagu viibiks ta keset merelindude kolooniat. Karlottat ja Dadit nimepidi hüüda oleks selles lärmis olnud tulutu, nii et ta liikus nägusid silmitsedes pikkamisi läbi rahvahulga. Lapsed voorisid pidevalt edasi-tagasi, minnes, käed tühjad, grillahju juurde ja tulles sealt tagasi, kandam kätel. Tema tähelepanu hajutasid püüded hoolitseda selle eest, et nad kogemata tema riideid ketšupi või remulaadkastmega ei määriks. Ta võttis suuna lähimale kasvatajale ja suutis ilma vahejuhtumiteta temani jõuda.

Seotud lood:

„Tere!” Neiu näol säras nii lai naeratus, et paistsid kõik purihambad. Selline oli tavaline tervitus alati, kui Æsa lastele järele läks või nad lasteaeda viis. Ülevoolav ja sedalaadi sündmuse jaoks mõõdutundetult suur sõbralikkus.

„Tervist.” Æsa püüdis vastata sellesamaga. „Ma tulin Karlottat ja Dadit koju viima. Kas te olete neid näinud?”

„Oi!” Üle ääre tulvav lõbusus asendus samavõrra liialdatud kurbust väljendava ilmega, mille juurde kuulusid koomiliselt allapoole pööratud suunurgad. „Nad ei tohi veel ära minna! Grillipidu alles algas.”

„Oh ei, ühe hot dog’i võivad nad ikka süüa. Mul ei ole kiiret. Ma kõigest tahtsin neile teada anda, et ma olen siin.” Viimane osa peaaegu mattus ühe lapse kiljatuste alla, kellel oli viiner saia vahelt välja pudenenud. Neiu läks last lohutama ja juhatas ta siis tagasi grillahju juurde. Æsa jäi samasse kohta seisma, olles Karlotta ja Dadi asukoha suhtes sama tark kui varem. Ta pööras ennast seni, kuni oli teinud täisringi, ent ei näinud neid kusagil. Ta hakkas ärevaks muutuma ega suutnud tõrjuda peast Þorvalduri kummalist sõnumit, kuigi mees ei olnud temaga enam sidet pidanud ja Æsa ise polnud tollest õhtust saadik püüdnud temaga ühendusse astuda. Kui väga ta poleks ka soovinud rohkem teada saada, ei tahtnud ta pakkuda Þorvaldurile seda rahuldust, et hakkab midagi paluma. Nüüd oli mehe kord helistada.

See näitas kokkuvõtlikult ära, kuivõrd mürgiseks nende suhted olid muutunud. Isegi laste heaolu mõjutada võiv informatsioon ei olnud nii tähtis kui nende väiklases pisisõjas võitjaks tulemine. Parema vaate saamiseks rahvahulgast ettevaatlikult välja trügiv Æsa kirus iseenda rumalust. Võib-olla Karlotta ja Dadi leidsid endale pingi või mõne kivi, millel istudes nad süüa said. Aga ta ei näinud neid kusagil. Tema ärevus oli juba hirmuks muutumas, kui ta märkas tualettide juurest grillahju poole lippamas Karlotta mängukaaslast Betat. Æsa ohkas kergendatult. Muidugi läksid nad pissile. Võis olla kindel, et kui ühel nendest oli vaja kuhugi minna, püsis teine tal kannul.

„Beta!” Æsa hõikas tüdrukut, kes viipas labakindas käega ja tõttas tema juurde. „Kas Karlotta on tualetis?”

Beta nuhutas nina. Kuigi tuul ei puhunud, oli päev siiski jahe ja laste ninad tilkusid. „Ei ole. Ta läks ära.” Tüdrukuke nuhutas uuesti.

„Läks ära?” Æsa tahtis tal õlgadest kinni haarata ja teda raputada. „Kuhu ta läks?”

„Ära.” Beta naeratas ja oli selge, et ta ei taju, millist mõju see uudis avaldab.

„Kuhu ära?” Iha last raputada muutus tugevamaks Æsa oli sunnitud käed taskusse pistma.

„Lihtsalt ära. Ta ütles, et nad lähevad mingisuguseid kutsikaid vaatama.”

„Kutsikaid?” Æsa sai aru, et ta kordab kõiki sõnu, mida laps ütleb. See andis talle vähemalt aega mõelda. „Kus need kutsikad on?”

„Ma ei tea. Minul ei lubatud minna.”

Loe veel

„Mida sa sellega öelda tahad, et sul ei lubatud minna?”

„Karlotta ütles nii. See mees tahtis, et näeksid ainult nemad.” Beta näis hakkavat taipama, et kõik polegi hästi. Tema pilk vilksas otsekui väljapääsu otsides siia ja sinna.

Æsa püüdis jätta endast rahulikku muljet. See nõudis pingutust. „Kas see mees töötab siin loomaaias? Kas kutsikad on siin?”

„Ei.”

Sellises mitmeti mõistetavas vastuses oli süüdi Æsa ise, sest esitas kaks küsimust ühekorraga. „Nii et see mees ei tööta siin loomaaias?”

„Ma ei tea. Mina teda ei näinud. Nägi ainult Karlotta.” Beta kõhkles. „Ja võib-olla ka Dadi. Aga loomaaias ei ole kutsikaid. Kutsikad olid selle mehe autos.” Seejärel kummardus Beta usaldavalt Æsa poole. Oli ilmne, et ta ei mõista olukorra tõsidust. Lasteaed korraldas peo — siin ei saanud ju midagi halba juhtuda. „Mees keelas, et nad sellest kasvatajatele ei räägiks.”

Æsa tänas sõnatult taevast selle eest, et tal käed taskus olid, sest kihk last raputada muutus talumatuks. Kuid oma meele­heidet ei suutnud ta uuesti kõnelema hakates siiski varjata.

„Kuhu nad läksid? Millises suunas?”

„Sinna.” Tupsuline kinnas osutas sinna, kust Æsa oli tulnud. „Nad läksid sinnapoole.”

Olles teadlik, et väikeselt lapselt oleks asjatu küsida, kui palju aega on tema omade kadumisest möödas, pistis Æsa jooksu. Ka õpetajate informeerimisele ei hakanud ta kallihinnalist aega raiskama. Nendest poleks sellises olukorras olnud kuigi palju abi. Kõige hädavajalikum oli praegu jõuda parklasse, sest lapsed võisid olla veel seal. Või olla mõne sellise mehe autos, kes ei saanud kohe kindlasti hea peal väljas olla. Æsa ainus lootus oli see, et mees ei ole veel jõudnud neid ära viia. Ega neile midagi halba teha. Ta ei suutnud niiviisi mõtlemist taluda.

Æsa kuulis läbi laste kisa, et keegi hüüab tema nime. See pidi olema mõni tema käitumisest segadusse sattunud õpetaja. Ta jooksis kiiremini. Kui nad tahavad selgitust, peab selle andma Beta. Mõte sellele, kui halvasti nad ennast tunnevad, kui mõistavad, et on Karlotta ja Dadi ära kaotanud, varustas teda pisikese lisaenergia puhanguga, kuid ta kiirustas niivõrd pööraselt, et komistas kivi otsa ja kukkus kõvasti ühele põlvele. Teda jälgis huvitult kaks hobust. Ta ei hoolinud valust ega rebendist äsja ostetud pükstes, mille katkitegemist ta ei saanud endale kuidagi lubada. Tähtsust ei olnud ka mööda jalga alla nõrguval soojal verel.

Ta tõusis jalule ja läbis longates ülejäänud maa.

Kui parkla viimaks paistma hakkas, oli Æsa liiga hingetu, et hüüda. Laste nimed kostsid kurgust nii nõrgalt, nagu oleksid nad seisnud siinsamas tema ees. Polnud sugugi üllatav, et vastust ei tulnud. Ta komberdas ikka veel ähkides pooltühja parklasse, hüüdis neid uuesti ja hingamise taastudes ka valjemini ning piilus ühte autosse teise järel. Ta ei näinud märkigi oma lastest, rääkimata siis juba kutsikatega mehest. Läbi vaadata oli jäänud veel ainult kolm autot, kui ta kuulis häält, mis hõikas teda. Sedapuhku ei olnud hüüdja täiskasvanu, vaid tema enda tütar: „Emme!”

Æsa pöördus uskmatult ringi. Ilmselt kuulis ta valesti. Pargis oli lugematu arv lapsi ja see pidi olema kellegi teise tüdrukuke, kes hüüdis omaenda ema.

Ta nägi oma kirjeldamatuks kergenduseks, et parkla värava kõrval kulgeval rajal liiguvad pooljoostes tema poole Karlotta ja Dadi, kes tulevad nähtavasti tagasi maanteelt. Nad lehvitasid talle näost õnnelikult särades. Nendega ei olnud ilmselt midagi halba juhtunud ja neil polnud aimugi, et nad on midagi valesti teinud. Ometigi oli ta neile üha uuesti ja uuesti rääkinud, et nad ei tohi mitte mingil juhul võõrastega kuhugi kaasa minna. Ta muutus maruvihaseks. Kuigi näis, et nad on pääsenud terve nahaga, oleks see ju võinud lõppeda katastroofiga.

Æsa lonkas nende poole ja nad kohtusid värava juures. Lapsed olid liiga väikesed, et aru saada olukorra tõsidusest, ja küsisid nagu loomulikust loomulikumat asja, et kas nad tohivad saada ühe hot dog’i.

Æsa oli raevust niivõrd endast väljas, et sõnad kippusid suus segamini minema: „Kus te olite? Kui mitu korda ma olen teil keelanud võõrastega kuhugi kaasa minna? Mida te mõtlesite?”

Karlotta ja Dadi jäid teda jahmunult silmitsema ning nende naeratused kustusid.

Æsa hingas sügavalt sisse ja suutis rahulikumalt rääkida. „Kuidas te saate kas või uneski näha, et lähete niiviisi teiste juurest ära? Võttes eriti veel arvesse, et ma olen teile rääkinud, et te ei tohi seda teha. Olen muudkui rääkinud ja rääkinud.”

„Jah, aga …” Karlotta ei lõpetanud lauset. Ta tõmbas näo krimpsu, nagu oleks ta juhtunu seletamiseks sõnu otsinud. Dadi seisis tema kõrval ja hoidis kartusest ema pilku kohata silmi õel. Ta oli kõigest kolmene ja võis juhul, kui miski valesti läheb, viiese Karlotta selja taha pugeda.

„Mitte mingit „jah, aga”. Rääkige mulle, mis juhtus ja miks te minu sõna ei kuulanud.” Æsa raev andis iga sõnaga järele. Karlotta silmad, mis olid nii kohutavalt Þorvalduri silmade moodi, vaatasid heledate ripsmete alt tema poole üles ja sätendasid pisaratest, mida tulvas sinna seni, kuni need said piisavalt raskeks, et mööda tema õhetavaid põski alla valguda.

„See … ei olnud … paha … inimene,” selgitas ta nuukseid alla surudes. „Tal … olid … kutsikad. See ei olnud … isegi … mitte … inimene …”

Viha oli nüüd lahtunud ning Æsa kahetses, et oli nii järsul toonil kõnelnud. Ta laskus kipitavat põlve eirates kükakile ja pühkis tütre palged kuivaks. Tema õrn hellitus avas tammi väravad ja nüüd hakkasid Karlotta pisarad päris tõega voolama. Æsa kallistas teda ja tõmbas ka Dadi oma embusse. Oleks ju võinud minna palju hullemini.

Æsa tõusis püsti, kupatas lapsed autosse ja hakkas kodu poole sõitma. Talle ei tulnud pähegi korraks kõrvale põigata ja kasvatajatele teada anda, et kõik on lõppude lõpuks siiski hästi.