"Ma mäletan sind. Sinu ema tappis imikuid."
Olla täiskasvanu on üksnes meelepete. Ma pole kindel, et lõppude lõpuks üldse keegi kunagi päriselt täiskasvanuks saab. Me lihtsalt kasvame pikemaks ja karvasemaks. Mõnikord olen siiani hämmingus, et mul lubatakse autot juhtida või et ma ei saa pubis joomise eest karistada.
Aastate stoilises edasimarsis jääme täisea pealispinna all, uute kogemusekihtide all endiselt kriimustatud põlvede ja tatiste ninadega lasteks, kes vajavad ema-isa … ja sõpru.
Hoppo kaubik on maja ees. Ümber nurga keerates näen ka Hoppot, kes astub maha oma vanalt rattalt, mille lenksude küljes on kaks kotti hagu ja tohtu, ning tal endal on seljas tuubil seljakott. Mu mõte kandub tagasi kunagistele päikselistele suvepäevadele, kui me tulime tihti üheskoos metsast, Hoppol kaasas koorem hagu ja tulehakatust emale.
Kõigest hoolimata naeratan tahtmatult, kui ta tõstab jala üle sadula ja laseb rattal teeservale kukkuda.
„Ed, mida sina siin teed?”
„Proovisin sulle helistada, aga su mobiil oli väljas.”
„Jajah. Olin metsas. Levi polnud.”
Noogutan. „Vanad harjumused on visad.”
Ta muigab. „Ema mälu võib halb olla, aga ta ei andestaks mulle, kui me küttepuude eest maksaksime.”
Seejärel naeratus hääbub, võib-olla mu ilme tõttu. „Mis lahti on?”
„Kas sa Mickeyst oled kuulnud?”
„Mida ta nüüd teinud on?”
Avan suu, mu keel kobab suus ringi, nõnda et lõpuks sunnib mu aru teda moodustama kõige ilmselgemaid sõnu: „Ta on surnud.”
„Surnud?”
Huvitav, et inimesed kordavad alati seda sõna, ehkki nad teavad, et kuulsid õigesti. See on otsekui eituse edasilükkamine.
Viimaks Hoppo küsib: „Kuidas? Mis juhtus?”
„Ta uppus. Jõkke.”
„Jumal hoia. Nagu ta vend.”
„Mitte päris. Kuule, kas ma võin sisse tulla?”
„Jah, muidugi.”
Hoppo lükkab oma ratast mööda jalgrada. Lähen tema järel. Ta keerab ukse lukust lahti. Kõnnime piki kitsast pimedat esikut. Ma ei ole käinud Hoppo kodus pärast lapsepõlve ja isegi toona ei astunud me majas valitsenud segaduse tõttu kuigi tihti tuppa. Mängisime aeg-ajalt tagaaias, kuid mitte kunagi pikemalt, sest aed oli väike, lihtsalt siseõueke. Tihti oli seal vedelema jäänud koerajunne, mõni värske, mõni valge.
Majas lõhnab higi, seisnud toidu ja desinfektandi järele. Paremat kätt näen elutoas lillelist diivanit, mille valge pitskate on muutunud määrdunud nikotiinkollaseks. Ühes nurgas telekas. Teises ööpott ja kõndimisraam.
Hoppo ema istub sohva kõrval kõrge seljaga tugitoolis ja vaatab tühjal pilgul mingit viktoriini. Gwen Hopkins oli alati väikest kasvu, ent haigus ja vanus näikse teda veelgi kahandanuvat. Ta paistab oma pikas lillelises kleidis ja rohelises kardiganis nõutuna. Ta randmed ripuvad varrukatest nagu väikesed kipras kuivatatud liha tükid.
„Ema?” küsib Hoppo õrnalt. „Ed on siin. Mäletad Eddie Adamsit?”
„Tervist, missis Hopkins,” ütlen ma pisut valjuhäälselt, nagu inimestele eakate ja haigetega suheldes kombeks.
Ta pöörab ennast aeglaselt ja fookustab vaevaliselt pilgu – või võtab ta mõistus ennast vaevaliselt kokku. Siis ta naeratab, paljastades ühtlase kreemvalge proteesirea. „Ma mäletan sind, Eddie. Sul oli vend. Gary?”
„See oli tegelikult Mickey, ema,” astub Hoppo vahele. „Mickeyl oli vend, kelle nimi oli Gary.”
Ta kortsutab kulmu ja naeratab siis uuesti. „Oi, muidugi Mickey. Kuidas tal läheb?”
Hoppo ütleb kiiruga: „Tal läheb hästi, ema. Väga hästi.”
„Tore, tore. Kas sa tooksid mulle teed, kallis David?”
„Muidugi, ema.” Ta vaatab minu poole. „Ma lähen panen ainult vee keema.”
Seisan ukseavas ja naeratan Gwenile kohmetult. Tuba haiseb pisut. Ma pole kindel, kas ööpotti on hiljaaegu tühjendatud.
„Ta on hea poiss,” ütleb Gwen.
„Jah.”
Ta põrnitseb mind. „Kes sina oled?”
„Ed. Eddie. Davidi sõber.”
„Ah jah. Kus David on?”
„Siinsamas köögis."
„Oled sa kindel? Ma arvasin, et ta läks koeraga jalutama.”
„Koeraga?”
„Murphyga.”
„Jajah, muidugi.”
Noogutan. Ta noogutab vastu. Me noogutame teineteisele. Meie koostöö klapib.
Ta naaldub üle ratastooli käetoe minu poole. „Ma mäletan sind, Eddie,” ütleb ta. „Sinu ema tappis imikuid.”
Mul jääb hing kinni. Gwen muudkui noogutab ja naeratab, aga see pole enam endine: kibe kurd suunurgas, äkiline selgus ta helesinistes silmades.
„Ära muretse. Ma ei räägi neile.” Ta upitab ennast veel lähemale, puudutab sõrmega oma nina ja pilgutab aeglaselt väristades silma. „Ma oskan saladust hoida.”
„Siin me oleme.” Hoppo ilmub välja, käes teetass. „Kõik korras?”
Vaatan Gweni, ent selgus hääbub, pilku varjutab jälle segadus.
„Suurepärane,” vastan ma. „Me siin lobisesime.”
„No nii, ema. Tee.” Ta asetab tassi lauale. „Mäletad, see on kuum. Puhu enne peale.”
„Aitäh, Gordy.”
„Gordy?” Vaatan küsivalt Hoppo poole.
„Mu isa,” sosistab ta.
„Ah soo.”
Mu oma isa ei jõudnud hakata inimesi sassi ajama. Aga mõnikord piirdus ta mind hüüdes pelgalt „pojaga”, otsekui lootes, et ma ei märka, et ta on jälle mu nime unustanud.
Gwen sätib ennast uuesti toolil sisse, vahib telekat ja kaob taas omaenda maailma, aga võib-olla hoopis mõnda teise maailma. Õhuke on see kangas tegelikkuste vahel, mõtlen ma. Võib-olla aru ei kaogi. Võib-olla ta lihtsalt lipsab läbi ja leiab mõne teise koha, kus uidata.
Hoppo naeratab mulle napilt ja rõõmutult. „Äkki läheme kööki?”
„Muidugi,” vastan ma.
Kui ta oleks pakkunud haidega ujumist, oleksin sellegagi nõustunud, et vaid pääseda sealt soojast haisvast elutoast.
Köök pole kuigivõrd parem. Kraanikausis on kuhi musti nõusid. Kõikjal on virnade viisi ümbrikuid ja ajakirju, mahlapakke ja koolapurke. Laud on rutuga tühjemaks lükatud, aga sellegipoolest näen seal mingeid vanu raadio- või mootorijuppe. Mina olen kobakäpp, seevastu Hoppol jätkus alati käteosavust: küll pani ta mingeid asju kokku ja võttis teisi lahti.
Istun vanale puupingile. See kriuksub ja logiseb pisut.
„Teed? Kohvi?” pakub Hoppo.
„Eh, kohvi, aitäh.”
Hoppo läheb kohvikannu juurde – vähemalt see on uhiuus – ja võtab kuivamisrestilt paar tassi.
Ta valab sinna otse purgist pisut kohvipuru ja pöördub siis minu poole.
„No nii. Mis juhtus?”
Kirjeldan kahe eelmise päeva sündmusi nii täpselt, kui suudan. Hoppo kuulab vaikides. Ta ilme ei muutu, kuni jõuan viimase teemani …
„Gav ütles, et sa said ka kirja?” küsin ma.
Ta noogutab ja kallab kohvile keevat vett. „Jah, paar nädalat tagasi.”
Ta astub külmiku juurde, võtab sealt piima, nuusutab seda ja lärtsatab mõlemasse tassi. „Ma arvasin, et see on mingi loll nali.”
Ta toob joogi lauale ja istub mu vastu.
„Politsei arvab siiski, et see oli õnnetus, see Mickey surm?”
Olin olnud selles asjas ebakindel, aga nüüd ütlen: „Praegu küll.”
„Sa arvad, et see võib muutuda?”
„Nad leidsid selle kirja.”
„See ei pruugi midagi tähendada.”
„Kindel?”
„Mida? Sa arvad, et keegi hakkab meid ükshaaval maha nottima nagu mingis raamatus?”
Õigupoolest ei olnud ma mõelnud just päris nii, aga kui ta seda nüüd ütles, tundus kõik vägagi usutav.
„Ma tegin nalja,” ütleb ta. „Sa ise ütlesid, et Mickey oli täis. Ja pime oli – sel teejupil pole ühtki lampi. Ilmselt ta lihtsalt kukkus jõkke. Purjus inimesed kukuvad alailma jõkke.”
Tal on õigus, aga. Alati on mõni „aga”. See näägutav ja tüütu tegelane, kes su hinge närib.
„Kas midagi on veel?”
„Kui Mickey sel õhtul minu juurde tuli ja me juttu ajasime, ütles ta … et ta teab, kes tegelikult Elisa tappis.”
„Loll jutt.”
„Eks ma isegi mõtlesin seda, aga mis siis, kui ta rääkis tõtt?”
Hoppo võtab kohvisõõmu. „Nii et sa arvad, et see päris tapja lükkas Mickey jõkke?”
Raputan pead. „Ma ei tea.”
„Kuule, Mickey oskas alati kõik lootusetult segi pöörata. Paistab, et ta teeb seda isegi pärast surma …” Ta jätab lause pooleli. „Pealegi oled sina ju ainus inimene, kellele ta sellest teooriast rääkis, jah?”
„Ma arvan küll.”
„Kuidas siis see päris mõrvar saaks teada, et Mickey oli tal jälil?”
„Noh …”
„Kui see just sina ei ole.”
Jään talle otsa jõllitama.
Tuhmid roostepunased plekid. Veri.
„Ma teen nalja,” ütleb ta.
„Muidugi.”
Rüüpan kohvi. Muidugi.
