Mitmenaisepidamine Egiptuses: maja või uue kleidi saad sa ju kõigile osta, aga aega ja tundeid ei ole nii kerge võrdselt jagada

 (4)
Mitmenaisepidamine Egiptuses: maja või uue kleidi saad sa ju kõigile osta, aga aega ja tundeid ei ole nii kerge võrdselt jagada
Foto: REUTERS/Scanpix/AMR ABDALLAH DALSH

Katkend Sandra Peetsi raamatust "Minu Egiptus", kirjastuselt Petrone Print.

Huvi ja kirgi kütab islamiriikidest kõneldes ikka mitmenaisepidamise teema. Islamiseadus annab igale moslemimehele õiguse abielluda kuni nelja naisega. Enamik lõpetab selle koraani suura ehk salmi lugemise siinkohal ja siis ahhetab rahulolevalt või halvakspanevalt. Tegelikult järgneb pikem salmiosa sellest, kuidas kõikide naiste suhtes peab olema võrdsus ja kui sa mehena ei suuda seda tagada, siis on õigem/ parem abielluda vaid ühe naisega. Liberaalsemad islami usuteadlased väidavad, et sisuliselt see teine lauseosa kustutab esimese poole võimalikkuse, sest täpselt võrdne ei saagi kõigi abikaasade vahel olla. Maja või uue kleidi saad sa ju kõigile osta, aga aega ja tundeid ei ole nii kerge võrdselt jagada. Konservatiivsemad on aga teisel arvamusel ja tõlgendavad seda nii, et kui igaüks saab kõhu täis ja on riides, siis see ongi juba võrdsus.

Tegelikult on tänapäevases Egiptuses mitme naisega abiellumine pigem haruldane, seda eriti linnades. Rohkem on see levinud külades, kus peetakse lugu vanadest tavadest ja kus on vajadus ka rohkemate abikäte järele. Tegelikult ongi üks kõige pragmaatilisemaid põhjuseid rohkem kui ühe naise võtmiseks abi ja, teatud mõttes võib isegi öelda, et sotsiaalne hoolekanne.

Seotud lood:

Näiteks võib tuua Ibrahimi emapoolse vanaisa, kellel oli kaks naist. Ibrahimi vanaisal oli Kairo ja Aleksandria vahel suur talu. See hõlmas suurt maa-ala, põlde, kariloomi ja majapidamist. Tema esimene abikaasa haigestus raskelt ning selle tulemusena muutus väga nõrgaks ja veetis enamiku oma järelejäänud elupäevadest voodis. Kui külas üks temavanune naisterahvas leseks jäi, siis soovitas Ibrahimi vanaema ise oma abikaasal see naine naida. Esiteks aitaks ta teda majapidamises, sest oma haiguse tõttu ei tulnud ta enam üksi toime. Teiseks on üksik lesk külaühiskonnas väga raskes olukorras, eriti eelmise sajandi esimesel poolel. Ibrahimi vanaisa abielluski tolle lesega. Ibrahimi tädid ja onud räägivad, et nende emad — lapsed ei tea tegelikult siiani, kumb naine kelle ema on — olid väga lähedased ja head sõbrannad, kes kasvatasid ühiselt oma lapsi ja hoolitsesid majapidamise eest. Ibrahimi vanaisa oli olnud austusväärne mees, kelle juuresolekul mitte keegi häält ei julgenud tõsta, aga oma naisi kuulas ta mõlemaid.

Eks see ole meie ühiskonna ja kultuurikontekstis väga võõras, kuid see lugu ehk selgitab, miks mitmenaisepidamist varem rohkem harrastati. Tänapäeval pole minu Egiptuse tutvusringkonnas või Ibrahimi perekonnas mitte ühtegi mitme naisega perekonda. Põhjendatud oleks see ehk rasketes oludes, näiteks sõjas, kui tekib palju lesknaisi või mehi jääb vähemaks. Samas on tänapäeval siiski naised iseseisvamad, haritumad ja teadlikumad ega nõustu naljalt sellise elukorraldusega. Ka mehed naljatavad, et ainult hullumeelne võtaks rohkem kui ühe naise.