Nooruse lugu: mina olen Kristiina, 18-aastane, ja ma armastan oma direktorit

 (23)
Nooruse lugu: mina olen Kristiina, 18-aastane, ja ma armastan oma direktorit
Pilt on illustreerivGianandrea Villa, Unsplash

Katkend Linda Järve raamatust "Nooruse lugu".

Doktor Noormanni minek

„Doktor Noormann“ oli aastatel 1977–1984 ilmunud Nooruses kokku 75 korral, temast loodi Pärnu Draamateatri lavastus ja lauldi laule.

Tõnu Otsa sõnul tingis vajaduse sellise kirjavahetusvormi järgi aeg ise, täpsemini seksuaalrevolutsioon: „Meil avaldus see kahes tõsises valdkonnas — esiteks sundis naiste emantsipatsioon peale meeste ja naiste rollide ümberjaotumise. Teiseks hakkasime üha enam väärtustama sotsiaalsete ja kollegiaalsete kõrval ka kahe inimese suhteid. Ning avastasime hirmuga, et meie suhete kultuuritus oli saamas sotsiaalseks probleemiks…“

Tõnu rõhutas oma kokkuvõttes, et doktor Noormanni kirjavahetus noortega oligi mõeldud subjektivistlikuna ja õpetused triviaalsetena. Kaheksa aasta jooksul sai doktor üle 42 000 kirja ja küsimuse. Need said hiljem ka teadusuuringute objektiks. Valdavas ülekaalus olid kirjad naistelt ja tütarlastelt, enamasti 15–20aastastelt. Kolmveerand kõigist kirjadest puudutasid üldlevinud, seaduspäraseid olukordi, mis seostusid suhtlemisoskusega või selle puudumisega, aga oli ka südantlõhestavaid abipalveid. Sageli juhatas doktor Noormann abipaluja psühholoogi, seksuoloogi, juristi või psühhiaatri juurde, kellega kohtumisest sündis konkreetsem kasu.

Tõnu meenutas ka, et doktor Noormanni ja abi küsivate noorte kirjavahetuse kaudu sündis Nooruse toimetuses tegelikult Eesti ja kogu Nõukogudemaa esimene perekonnanõuandla, mis aitas kaasa, et avalikuks said vallaliste probleemid, sündis tutvumisteenistus ja igat masti peresaated televisioonis ja raadios, koolides hakati õpetama perekonnaõpetust.

Seotud lood:

Pärast „Doktor Noormanni“ suurt edu oli päris raske välja mõelda rubriiki, mis oleks saanud sama populaarseks. Tegelikult läks vaja rohkem kui üht rubriiki. Nii sündsid „Ma teile kirjutan“, „Mina ja muusika“ ja mõni teine.

* * *

„Ma teile kirjutan“

Mõnikord mõtlen ma Kristiinale, kelle kiri tuli Noorusesse siis, kui toimetasin rubriiki „Ma teile kirjutan“. Praegu kirjutavad noored blogidesse ja foorumitesse, Facebooki ja Twitterisse ning saavad oma küsimustele, muredele ja rõõmujagamistele kohe vastused. Tollal olid arvutid väga vähestel, blogimisest polnud aimugi. Siis kirjutati oma kõige varjatumatest saladustest tihti just noorteajakirjale. Armastusest, sõprusest, pettumustest, üksindusest, kurbusest, solvumistest, lootustest…

Paljud neist kirjadest ilmusid ajakirjas, siis vastasid neile uued kirjutajad lugejate hulgast. Mõned jäid ilmumata, sest neis oli tahetud teada lihtsalt toimetusetöötaja arvamust ühe või teise elus ette tuleva probleemi kohta.

Kristiina kiri oli lühike, ütles saatja kohta, et too on ühe asutuse direktori sekretär, tutvustas tema huvisid, hinnangut ajakirjas ilmunule — ühesõnaga täiesti tavaline kiri, nagu neid oli toimetusse jõudnud sadu. Eriliseks tegi kirja viimane lause: „Mina olen Kristiina, 18-aastane, ja ma armastan oma direktorit.“

Täiesti äratuntavalt oli kiri kirjutatud just sellepärast, et neiul polnud võimalik oma armastustunnet kellegagi jagada. Toimetusse kirjutades sai ta selle vähemasti välja öelda.

Vastata ma Kristiinale ei saanud, sest kõik tema koordinaadid puudusid. Aga meeles on ta mul senini, sest see oli nii ilus noore armastuse puudutus, mis selle kirjaga toimetusse jõudis.

Huvitav, mis Kristiinast saanud on?

Hulk aega murdsime pead, millega asendada doktor Noormanni kirjavastuseid. Kirju, et meeldivad poisid ei tee tüdrukust välja, või et vanemad on väga kurjad, kui õhtul kaua kodust ära ollakse, tuli toimetusse endistviisi palju. Siis hakkaski mul peas tekkima mõte muuta kirjade rubriik ajakirjas laialdasemaks niimoodi, et lugejad ise kirjadele vastaksid, neid arutaksid ja kirjutajatele nõu annaksid. Küllap mõtleb nüüd nii mõnigi, et arvutite ajal oleks seda ju väga lihtne teha. Toona tuli vastuseid ajakirja pika tootmistsükli tõttu oodata mitu kuud.

Kõigepealt vastasid lugejad Harryle, kellest tema tüdruk enam huvitatud ei olnud. Järgmisena sai abi 15aastane Riho Tallinnast, kes suvel esimest korda tööle läks, koos sõbraga aiandisse abitööliseks, ja keda töökaaslased tomatite ja kurkide varguses süüdistasid. Äpardunud töölkäimised kujunesid noortele kaasakiskuvaks teemaks.

Loe veel

1986. aasta esimeses kvartalis sai Noorus lugejatelt tubli kolmandiku võrra rohkem kirju kui eelmise aasta samal ajal. See näitas, et oleme oma kirjaderubriigiga tabanud tundlikku kohta, mõnikord kirjutajaid ka ergutades. Näiteks olime arutlemiseks pakkunud mõtisklused vabast ajast ja lubasime parima kirja saatjat väikese mälestusesemega üllatada. See tõi toimetusse palju kirju, millest ilmnes, et tarve aega huvitavamalt veeta oli olemas, mitte alati aga ei leitud teid, kuidas seda teha.

Kirjade hulgast torkas sisukamana silma Indreku oma. Tema pälviski lubatud Nooruse meene. Kohtusime, kui ta toimetusse sellele järele tuli. Usun, et ta ei pahanda, kui siinkohal tema kirja tsiteerin:
„Üks minutaoline (10. klassi õpilane) hoiab endas maksimaalselt energiat. Arvan, et suur hulk (nii umbes 70 protsenti) vabast ajast peaks kuluma enesetäienduseks. Elu olevat ju õppimine. Nii püüan minagi jõudumööda klaverit õppida. Aga üldse pean veel tähtsaks head keelteoskust (ka emakeeleoskust), head füüsilist vormi, suurt lugemust, maailmaasjade arenenud mõistmist. Mõnikord tundub, et võiksime vähem asjadele käega visata ja siiski püüda ideaaliläheduseni.“

Nii kirjutas siis Indrek Treufeldt, praegune tuntud teleajakirjanik, maailmaasjade arenenud mõistja ja selgitaja.

Info raamatu kohta eiad SIIT!