Otsid oma elule tähendust? Loe, miks seda teha pole vaja!

 (6)
Otsid oma elule tähendust? Loe, miks seda teha pole vaja!
Foto: Shutterstock

Ilmselt on igaüks meist seisnud silmitsi olukorraga, kus tekib sügavam sisemine kaemus- mis on mu elu mõte?

Kui ühes üle viiekümneaastaste ameeriklaste hulgas läbi viidud ulatuslikus uuringus küsiti, kas nad tunnevad, et nende elul on tähendus, siis 95% vastas jaatavalt.

Teises küsitluses uuriti suurelt üleriigiliselt valimilt, mis määral nad nõustuksid konkreetsete väidetega nagu „Tunnetan oma elus selget eesmärki”, skaalal ühest (pole üldse tõsi) kuni viieni (täiesti tõsi). Keskmine oli päris kõrge, 3,8. See trend kethib ka väljaspool USA-d.

Nagu varem mainitud, uuriti Gallupi küsitluses 140 000 inimese käest 132 riigis, kas nende „elul on oluline eesmärk või tähendus?”, ja 91% vastas jaatavalt, ning mõningates maailma kõige vaesemates riikides oli see protsent isegi kõrgem. Teised uuringud näitavad, et ka inimesed, kel esineb tõsiseid terviseprobleeme, nagu vähk, peavad oma elu reeglina siiski tähendusrikkaks. Kingi ja Heintzelman kirjutavad: „ Ulatuslike esinduslike valimite uurimisel kogutud tõendid ning uurimisandmed, mis lähtuvad vanematest ja uuematest elu tähendusrikkuse mõõdikutest, viitavad selgelt samale järeldusele: elu on üsna tähendusrikas.

Hoolimata olemasolu absurdsusest ja tõsiasjast, et elu on üldse kosmiliselt tühine, püsitu ja juhuslik, kogeb Martela sõnul enamik inimesi enamasti oma elu tähendusrikkana. Kas peaksime järeldama, et enamik inimesi enamasti eksib? Kas meie kohuseks on neile paljastada olemasolu sünged faktid? See olemuslik paradoks kujuneb sageli teelahkmeks nii filosoofide kui ka psühholoogide jaoks. Teatud filosoofid eelistavad väita, et inimesed eksivad, kui nad oma elu kõrgelt hindavad ning olemasolu absurdsust tuleks neile nina alla hõõruda. Psühholoogidel on kombeks leppida inimeste enda hinnangutega: kui inimene arvab, et ta elu on tähendusrikas, siis ta elu ongi tähendusrikas. “Kuigi ka mina asun pigem professor Laura Kingi ja teiste psühholoogide poolele ja usun, et enamasti tasub uskuda inimesi, kes väidavad, et nende elu on tähendusrikas, on siiski oluline selle paradoksi juureni tungida,” selgitab Martela - paradoks, mis seisneb selles, et elu on absurdne, ent inimesed siiski oma elu suurt tähendusrikkust, tuleneb suuresti sellest, et me ei mõista õigesti tähenduse küsimust. Või pigem ajame kaks erinevat küsimust teineteisega segi. Ühele neist ei paista enam vastust leiduvat, ning selle küsimusega silmitsi seismine viibki reeglina eksistentsiaalse kriisini. Kuid teisel küsimusel on endiselt kindel ja elujaatav vastus, mille kaudu saab kogeda tähendusrikast elu. Kuid meil tuleb mõista, et esimene küsimus – „ Mis on elu mõte?” – on tegelikult lääne mõtteloo kõrvalsaadus, mis on esile kerkinud alles viimase paari sajandi vältel. Ajad on muutunud, kuid endiselt otsime sellist tähendust, mis tundub mõttekas vaid selle vana ja hüljatud maailmavaate kontekstis. Meie praegune tähenduskriis on seega mõistetav viga, kui arvesse võtta lääne ühiskonna intellektuaalset ajalugu. Kuid siiski tuleb see viga parandada.

Seotud lood:

Kuidas elada tähendusrikast elu, sellest samas tähendust otsides?
“Milleks üldse tähendust otsida, kui meie elud on juba tähendusrikkad?” soovitab Martela mõelda. See lihtne küsimus paljastab lääneliku kallutatuse tähenduslikkusest mõtlemisel. Professor Michael Steger, kes on veel üks oluline ekspert elu tähenduse psühholoogia alal, uuris elus tähenduse otsimist ja elus tähenduse leidumist ning avastas, et USA tulemustes avaldus vastuolu: mida rohkem leidus inimese elus tähendusrikkust, seda vähem oli tol isikul kalduvust seda juurde otsida. Elus leiduva tähenduse puhul paneb meid tegutsema just selle vähesus: tähendus huvitab meid siis, kui seda on puudu. Aga kui Steger asus sama teemat uurima Jaapanis, avastas ta, et seal pole too seos vastuoluline, vaid hoopis kooskõlaline: inimesel, kes juba elas tähendusrikast elu, oli suurem kalduvus mõtiskleda selle üle, kuidas veel tähenduslikumalt elada. Väga võimalik, et just valmisolek elu tähenduse üle mõtiskleda aitas neil inimestel langetada oma elus valikuid, mis tähenduslikkuse tunnet kasvatama hakkasid.

“Selles mõttes võivad ida kultuurid olla läänelikest targemad. Vahest su elus juba leidub kuigivõrd tähendust, kuid siiski on võimalik tähenduse allikaid juurde otsida ning nõnda oma elu veelgi rikastada. See pole mingi meeleheitlik katse sisemist tühjust täita, vaid pigem kutsub oma elu üle järele mõtlema, leidmaks eluviise, mis läheksid kooskõlla nende tegude, valikute ja suhetega, mis võiksid su päevadesse tähendust lisada. Töö enda kallal ei lõpe kunagi ja selle teadmine on osa inimeseksolemise rõõmust – me teame, et meis kõigis leidub ruumi suuremaks mõistmiseks, enesearenguks ja isiklikuks rahuloluks. Selmet kurta oma puuduste üle, tee ülevaade sellest, mis on sul juba olemas, ja leia viise selle arendamiseks. Anna endale vabadus mõtiskleda selle üle, mida sa intuitiivselt vahest juba taipad – et su elu on praegugi tähendust täis,” kirjutab Martela.

Filosoof ja psühholoogiateadlane Frank Martela on andnud välja raamatu “Imeline elu”, mis on täis mõtteid tähendusrikka olemasoluni jõudmisest. Mõned neist mõtetest võivad näida kummalised, teised jälle ilmselged, kolmandaid rakendad vahest juba niigi täielikult. Aga koos peaksid need pakkuma kindlat ja stabiilset alust, millele saaksid üles ehitada rahuldustpakkuvama ja elujaatavama olemasolu.