"See oli niisama lõbu pärast, päriselt ka. Ma ei ole ju sõltlane! Näed ju ise ka, et ma pole mingi narkar!"


"See oli niisama lõbu pärast, päriselt ka. Ma ei ole ju sõltlane! Näed ju ise ka, et ma pole mingi narkar!"
Foto: Blake Cheek/Unsplash

Katkend Juno Dawsoni raamatust "Puhtaks".

Istun hr Habe kabinetis suurel kallil nahktoolil, endal põlved näo ees krõnksus. Kleit on eest oksega koos. Haiseb räigelt. Arst ulatab mulle pudeli Eviani ja ma lonksan sealt natuke. Vähemalt saab suus natuke parem.

Ma isiklikult eelistaks mineraalveele hetkel natuke heroiini muidu.

Nikolai istub arglikult mu kõrval. „On sul okei?“ uurib ta vaikselt.

„Käi perse.“

„Hr Volkov, te tegite õige otsuse,“ teatab hr Habemik ise teisel pool tohutut kastanipuust lauda istet võttes. Siinne mööbel püüaks justkui kõigest väest õudselt mehelikkusele rõhuda ja ma pakun, et see on kompenseerimaks ta imepisikest peenist. „Lexi, meeldiv tutvuda.“

„Käi. Perse.“

Arstil on närvi mulle näkku naeratada, samal ajal kui ta oma kämblad kohvitassi ümber mässib. „Teil on kindlasti küsimusi, preili Volkov.“

„Ainult üks: kas te läheks õige perse ja laseks mu siit minema?“

„Tehniliselt on siin isegi kaks küsimust ning vastus on kahjuks ei. Veel mitte. Siin pole muidugi tegu vangla või kinnipidamisasutusega. Teil on õigus lahkuda, kuid ma loodan, et otsustate jääda.“ Teen suu lahti, et protesteerida, kuid ta jätkab sujuvalt. „Lubage ma viin teid asjadega kurssi. Minu nimi on Isaac Goldstein ja ma olen Clarity Centre‘i ülemarst.“

„Võõrutuskliinik, on ju?“

Seotud lood:

„See on raviasutus.“

„Võõrutuskliinik seega?“

„Võite seda nii nimetada küll.“

„Lex,“ segab Nik vahele, „see on kõige parem asutus, okei. Parimatest parim.“

„Tõsi jah?“ pöördun ma uuesti Goldsteini poole. „Kes teie kõige kuulsam patsient on?“

„Meie maine sõltub otseselt asutuse diskreetsusest, preili Volkov.“

Nii diskreetne, et ma polegi sellest kohast kuulnud Nik oleks võinud mu vähemalt siis The Priory kliinikusse tuua. „Kes siis? Keegi Kardashianitest? Khloé? Kylie?“

Dr Goldstein eirab mind. „See pole muidugi hotell, kuid meie asutusega kaasnevad tipptasemel hüved: luksuslikud toad ja villad, soojendusega sise- ja välibasseinid, jõusaal, spaa-protseduurid ning kokad Michelini tärnidega restoranidest. Teie eest hoolitsetakse toibumise ajal väga korralikult.“
Hea katse. Põhirõhk „toibumisel“. „Aga see on ju võõrutuskliinik. Ma siin nagu viina toonikuga saan vä?“

„Loomulikult mitte.“ „Jeesus Kristus. Suitsu võin teha? Sul suitsu on?“

„Jah, suitsetamine on lubatud. Pean tunnistama, et sigaretti mul teile anda ei ole.“

Nik võtab pintsaku rinnataskust paki Marlboro Lightsi ja välgumihkli. Ma napsan need ja süütan kiirelt suitsu. Jaaaah, nii on etem. Tõmban peaaegu ühe januse sõõmuga filtrini välja, kui taban järsku Niki mind vahtimas, ta ilmes on õudust, kaastunnet ja õige pisut jälestust. Umbes sellise näoga vaadatakse otse prügikastist söövat parmu. „Mida on?“

„Lexi, ma arvasin, et sa surid.“ Ta silmad löövad läikima nagu värskelt glasuuritud Krispy Kreme sõõrikud.

„Suur asi kah nüüd! Saime õppetunni ja oleme nüüd targemad. Kas me võiks nüüd koju minna?“

„Ei.“ Ta tupsutab salvrätikuga oma niisket silma. „Mina sind tagasi ei vii.“

Pööritan silmi. „Hea küll siis. Ma helistan Kurtile, ta tuleb võtab mu peale.“

„Clarity Centre on lõunaranniku lähedal erasaarel,“ valgustab Goldstein. See selgitab ka merelõhna. „Preili Volkov, meie raviasutus on väga edukas ning me ei luba oma praamidele suvalisi külastajaid, kõikidel maabujatel peab olema eriluba. Asutusel on loomulikult õigus luba mitte väljastada, mõistetavatel põhjustel tuleb külastajate valimisel olla ettevaatlik.“

„Nalja teete või? Mis teie asutuse ja vangla vahe on?“

„Teil on õigus lahkuda, nagu ma juba mainisin.“

„Mismoodi? Ujun või?“ Pöördun uuesti Niki poole. „Kuule, see on lauslollus ju. Nik, ma ei saa siia jääda.“ Lükkan tooli hooga lauast eemale ja tõusen, et ukse poole liikuda. „Tule, lähme.“

„Kurt oli see, kes minuga ühendust võttis, „ lausub Nik ning ma tardun. „Nad arvasid, et sul oli üledoos. Lexi, kui ma katusesviiti jõudsin, siis olid sa täiesti sinine. Su huuled olid tumesinised.“ Ta käsi liigub taskusse ja naaseb sealt mu telefoniga. Ta võttis selle ikkagi kaasa! Kuid ta ulatab selle üle laua Goldsteinile.

„Näh!“

„Me võime selle praeguseks enda kätte hoiule võtta,“ lausub Goldstein seda oma sahtlisse libistades.

„Te ei tohi seda teha! Ma tean, mis õigused mul on!“

„See on majareegel.“

Loe veel

Viskun Niki tooli poole. Kui me praegu lahkuks, siis jõuaks enne Londonisse kui mu neelud päris hulluks lähevad. „Kuule. Nikolai. Ma olen rohkem nagu pühapäeva-tarbija …, see pole päriselt ka mingi suur asi.“

„Kuuled ka ennast või? Ma mõtlesin, et asjad olid siis hullud, kui sa komme ja kokaiini tegid. Aga heroiin? Lexi, heroiini ei võeta nagu pühapäeviti lõõgastumiseks!"

„Võetakse küll! Sellepärast mul ongi taluvus nii madal …, ma võtan seda haruharva. See oli niisama lõbu pärast, päriselt ka. Ma ei ole ju sõltlane! Näed ju ise ka, et ma pole mingi narkar!“

Ta ei kuula mind. Ma olen võimetu teda veenma. Pean iseenda eest seisma. Marsin ukseni ja kraban lingist. Uks on lukus. „Lase mind välja! Lase mind välja va paks värdjas!“

„Preili Volkov, palun võtke istet.“

„Rahune maha, Lexi. Sa jääd siia ja kõik.“

„Mind ei saa sundida!“

Nik tõuseb püsti, käed puusas. „No mina sind igatahes kaasa ei võta ja su kahtlased sõbrad ei saa elu sees praamile, pead ilmselt Isa endale järele tellima. Võid talle ise selgitada, miks ma su siia tõin.“

See naelutab mu paigale. Issi lööks mu maha. Või paneks mu krediitkaardid kinni, veel hullem. „Sa ei julgeks.“

„Vabalt julgeks. See jama lõpeb siin ja praegu. Mina sulle enam katet ei tee. Tegin eile sust pilti, Lexi. Sa kas jääd siia või ma saadan Isale pildid tema väiksest printsessikesest okseloigus, nõelajäljed veenis.“

Ma kriiskan ja kriiskan ja kriiskan. Silme eest lööb mustaks. Tõmban raamaturiiuli kummuli. Tõmban käeviipega arsti laua asjadest puhtaks. Üritan tooli aknast välja visata, aga see on liiga raske ja ma jätan lihtsalt lollaka mulje.

Kaks tärgeldatud vormides suuremat sorti jõmmi jõlguvad kabineti nurgas ja ootavad Goldsteinilt korraldusi. Minu korraldatud kaosetormis jääb ta kõikumatult rahulikuks. „Härra Volkov, Lexi on alaealine, kuid teie kui täiskasvanu ja lähedane perekonnaliige võite paluda, et me Lexit rahustitega vajadusel pisut aitaksime.

„Ära isegi mõtle selle peale!“ karjun mina. „Sa ei tohi mulle seda teha!“

„Tehke mis vaja,“ vastab Nikolai rahulikult.

Meespõetajad hakkavad minu poole liikuma ning ma püüan enda korraldatud segadusse pakku minna nagu nurka aetud loom. Üks neist paljastab nõela. Kõlab küll imelikult, aga nõela nägemine tekitab minus hetkeks rahu, kuni jõuab kohale, et sealt nõelast ei tule mitte laks. Vaatamata sellele olen ma selgeks saanud, et droog on droog. Nende droog on ilmselt lõõgasti, järelikult võtab mu pohmakal nurgad maha, kahjuks tähendab aga ka seda, et ma pean siia pommiauku jääma. Dilemma. Nad hakkavad lähedale jõudma. Pean kiirelt otsustama. Otsustan, et tahan teadvusele jääda. „Jeerum, mida iganes noh. Te ei pea rahustama. Vaata! Ma olen jumalast rahulik! Täiega zen. Ma korjan su raamatud kokku. Jumal küll.“

Meeshooldajad peatuvad. Olen hetkel koostöövalmis. Pean aega võitma, et plaan valmis haududa. Issi ei tohi asjast teada saada. Kui ma korralikult käitun, siis saan siit võõrutussaarelt minema ning kõik saavad aru, et tegu oli koleda arusaamatusega ja ma polegi Amy Omadegaperses Winehouse.
Püüan raamaturiiulit tagasi paika tõsta, aga see käib mul üle jõu. „Las see jääda, preili Volkov. Ma lasen kabineti hiljem korda seada,“ lausub Goldstein. „Praegu on teil võimalus oma vennaga hüvasti jätta ja hakata end sisse sättima.“

„Ma pean lahkuma? Juba?“ küsib Nikolai.

„Ma arvan, et hetkel on nii ilmselt parem.“