"Olen oma naisega kaks aastat koos olnud, alates sellest ajast, kui me mõlemad ülikooli lõpetasime ja ma olen saanud siiani käsi südamel öelda, et meil on imeline suhe. Meil on sarnased eesmärgid, me näeme elu samamoodi, meil on samad hobid ja ta on tõesti parim naine, kellega suhtes olla. Vähemalt võrreldes kõikide mu eelmiste suhetega, mida on ka ikka mitu olnud.

Paar kuud tagasi palus mu parim sõber minult teenet. Ta soovis paluda oma tüdruksõbra kätt, oli talle juba sõrmuse ära ostnud, aga kuna ta tahtis temaga kihluda kindlal kuupäeval, kartis ta, et äkki naine leiab sõrmuse kogemata liiga vara. Loomulikult olin nõus oma sõpra aitama ja võtsin kihlasõrmuse hoiule.

Aga oi-oi, mis siis saama hakkas! Alguses oli kõik korras. Paari nädala pärast küsis sõber sõrmuse tagasi, palus oma tüdruku kätt, kes õnneks vastas talle "jah" ning naised tahavad ju ikka ka teistele teada anda, et nad on kihlatud, niiet ta tegi sellest kohe avaliku postituse.

Viis minutit peale postituse tegemist kuulsin teisest toast karjatust ja minu juurde tormas mu kallis naine, kes küsis maruvihaselt, miks palus mu parim sõber oma naise kätt sõrmusega, mis oli ju ilmselgelt talle mõeldud?

Olin kohkunud. Ma ei osanud arvata, et naine selle minu peidupaigast üles leiab. Selgitasin talle kohe, miks ma seda tegin, aga ta on täiesti maruvihane. Mõne päeva pärast ütles ta, et kui ma ei ole tema kätt palunud enne saabuvat valentinipäeva sõrmusega, mis on poole suurem ja uhkem sellest, millega mu parim sõber oma naise kätt palus, jätab ta mu maha.

Olen täiesti sõnatu. Minul ei ole veel plaanis abielluda, aga ma ei tea, mida teha, sest mu kallis naine on tundmatuseni muutunud. Ta ei ole enam armas ja mõistlik, me ainult tülitseme... Ja see nõme nõudmine veel takkaotsa."