Unejutt mässumeelsest tüdrukust Astrid Lindgrenist

Elas kord üks tüdruk, kes elas koos oma suure perega ühes kaunis talus. Ta hulkus päevade kaupa looduses koos vendade-õdedega ja aitas talus loomade eest hoolitseda. Ja need polnud vaid väikesed loomad, nagu kanad ja pardid — ta kandis hoolt ka lehmade ja hobuste eest! Tema nimi oli Astrid ja tal oli mässaja hing.

Ta oli tugev, julge, ei kartnud kunagi üksi olla ja oskas igasuguseid asju teha: ta koristas, tegi süüa, parandas ratast, jalutas katustel, tõrjus riiukukkesid eemale, mõtles välja imelisi lugusid… Kas kõlab tuttavalt? Kui sa oled lugenud ühest teisest väiksest tüdrukust nimega Pipi Pikksukk, kes oli samamoodi tugev, vapper ja kartmatu, siis ei tule see sulle ilmselt üllatusena, et just Astrid on selle suurepärase raamatu autor.

Kui „Pipi Pikksukk“ avaldati, siis mõistsid paljud täiskasvanud selle hukka. „Pipi on liiga mässumeelne,“ ütlesid nad. „Lapsed hakkavad ju mõtlema, et nad ei pea enam meie sõna kuulama.“ Lapsed aga armusid sellesse raamatusse otsekohe. Pipi ei öelnud kunagi ei ilma hea põhjuseta ja näitas noortele lugejatele, kui tähtis on olla iseseisev ja samal ajal hooliv teiste vastu.

Tänaseks päevaks on „Pipi Pikksukk“ üks kõige armastatumaid lasteraamatuid. Astrid kirjutas ja avaldas ka mitmeid teisi raamatuid, kus ta kujutas tugevaid rõõmsaid lapsi, kes ei läinud kunagi närvi, ükskõik mis seiklustesse nad ka ei sattunud.

Nii et kui sa satud pahandustesse millegi pärast, mida sa tegid, siis haara riiulist „Pipi Pikksukk“. Ta on alati valmis sind aitama!