Vähiravifond oli Evit selles võitluses toetanud. Nüüd kirjutas Anu fondile pika ja südamliku kirja:

“Sel kaunil jõuluajal soovin teid kõiki veelkord tänada selle lootuse eest, mida te minu emale võimaldasite. Suur-suur aitäh minu ja minu lähedaste poolt.

Oktoobri alguses lubasin, et kirjutan lühidalt ka ema haiguse kulgemisest ning oma kogemustest. Sain alles nüüd selle jõu kokku võetud, et see kirja panna. Varem lihtsalt ei suutnud, sest lähedase inimese lahkumine on väga valus.

See kõik juhtus kolm aastat tagasi novembris kui sõitsin, nagu tavapäraselt, pärast õhtust trenni autoga koju. Olime emaga lähedased. Ta ikka helistas mulle üle päeva, et lihtsalt küsida, kuidas mul läheb. Ema teadis, et tavaliselt on mõistlik helistada mulle pärast tööd, sest muidu olen ma kaks-kolm tundi trenni tõttu hõivatud. Seetõttu kummastas mind, et samal ajal, kui rääkisin telefonis oma vanatädiga, helistas mulle ema. Veel hirmutavam oli see, et minu tädi alustas juttu lausega: “Kas ema juba helistas ja ütles?”

Emale kõne valides oli mul juba ärev tunne ning kui ema telefonikõnele vastas, kostus telefonis vaikus, millele järgnes nuuksumine. Sellest hetkest muutus minu jaoks edasine elukäik väga suurel määral.
Ema sai 2016. aasta novembri lõpus teate, et tal on kasvaja. See kõne tehti talle kell pool kaheksa õhtul, mistõttu võib ette kujutada, et sellise teate peale variseb inimesel maapind jalge alt ning eesootav öö kujuneb unetuks.

Ta ei olnud inimene, kes ei hoolinud oma tervisest. Vastupidi, ta käis perearsti juures kontrollis ning ärgitas seda tegema ka oma lähedasi. Paraku oli pärasoole kasvaja tema organismis võtnud järgmiseks perearsti visiidiks sellised mõõtmed, mis võimaldas hiljem arstidel diagnoosida neljanda staadiumi kasvaja.

Selle raske haiguse sümptomeid oleksime pidanud juba varem märkama, aga paraku keegi meist ei osanud seda teha. Kiire kaalulangus, söögiisu kahanemine, meeletult tihe tualeti külastamine — need kõik olid selle koleda haiguse sümptomid, mille ema kirjutas rohelise tee joomise arvele. Küsisin emalt, kuidas tal tervis on ja sain krapsaka vastuse: „Hea!“ Me ei osanud selles kahelda.

Ema oli tugev naine, töökas ja enesekindel, kuid selle haigusega kadus kõik. Ta ei kaotanud töövõimet, sest tööd tegi ta sõna otseses mõttes elu lõpuni.

Saades teada, et kasvaja on võtnud enda kontrolli alla ka teisi elundeid, anti talle mõista, et olukord pole kiita, kuid lootust ei tohi kaotada. Ja seda ei kaotanud ema viimase hetkeni, öeldes oma lähendastele ikka: „Kõik läheb hästi.“ Seda ütles ta isegi maisest elust lahkumisele eelnenud päeval.

Pärast haiguse diagnoosi jätkas ema tööl käimist, aga ta polnud enam see inimene, kes enne. Ta vältis väljaspool tööaega väljas käimist ja inimestega suhtlemist. Ta tundis, et teda vaadatakse imelikult. Kindlasti vaadatigi, aga sellest tundest sai ema üle liiga hilja, mistõttu ta ei kasutanud ära talle antud aega, et nautida elu täiel rinnal. Lähedastena püüdsime olla talle igal moel toeks, aga vähk, võttes organismi, võtab tihti inimestelt ka enesekindluse, murdes emotsionaalselt. Ikka ja jälle võis ema käest kuulda küsimust: „Miks just mina?!“.

Võru ja Tartu vahelt sõitmine, et saada ravi, ei murdnud ema. Tal polnud raske sõita bussiga Tartusse, tulla pärast keemiaravi Võrru tagasi ning minna päev hiljem tööle. See näitab, kui kohusetundlik ta oli ning kui tõsiselt ta võttis oma tööd. Kõige selle kõrval suutis ta oma suure mure kõrval ikka tunda huvi, kuidas läheb tema tütrel, õdedel ja teistel sugulastel. Ta tõesti hoolis ja näitas seda ka välja. Ja ikka oli temaga koos lootus, et kõik läheb hästi — ta hoolitses oma tervise eest, toitudes nii, et raviks oleks veri korras ning elades võimalikult tervislikult. Esialgu oli tal raske käia pärast tööd või vabal päeval jalutamas, kuid mida aeg edasi, seda rohkem ta tegeles ka sellega. Ütlesin talle ikka ja jälle, et värske õhk on talle vaid hea ning viib ka mõtted mujale.

Minu kalli ema jaoks oli kõige raskem see olukord kui ühel päeval, minnes taaskord Tartusse ravile, öeldi talle, et Haigekassa ei rahasta enam tema ravi. See oli tema jaoks väga suur šokk, kuid samas ka õnnistus, sest selle teatega tuli meie ellu Vähiravifond "Kingitud Elu". Taotlesime koos emaga kahel korral fondist abi ja olime kõik koos lähedastega mõlemal korral pisarateni liigutatud, kui saime teada, et meid aidatakse. See lootus, mida fond annab, on nii haigele kui tema lähedastele kirjeldamatu väärtusega. See võimaldab inimesel nautida seda kõige ülimat — olla elus ja olla koos lähedastega.

Alates diagnoosi saamisest elas ema läbi väga palju — mitmed keemiaravi seansid, stoomi paigaldamine ja kasutamine, juuste kaotus, 1,5-kilogrammise kasvaja eemaldamine. Paraku päädis kõik tema surmaga minu 30. sünnipäeval.

Mõtlen ikka, miks see juhtus just sel päeval ja ajal, mil ma ei viibinud Eestis. Ehk näitas ta sellega oma hoolivust, ta oli tõesti minu jaoks maailma kõige hoolivam ja armastavam ema. Aga tema minek teispoolsusesse oli liiga kiire — inimene oli ainult 59 aastat elanud. Eriti kiired olid need viimased kolm päeva, mil haigus peatas tema oluliste organite töö nii kiirelt, et algul arstide poolt lubatud maksimaalsest kahest elukuust sai vaid kaks ööpäeva. Rääkimata sellest, et ema läks haiglasse otse töölt ehk elas tavalist elu. Tõsi, küll juba nädal aega kestnud valudega alaseljas ning paistes jalgadega.

See on minu ema lugu võitlusest raske haigusega. Paraku selliseid võitlusi on meie ümber väga palju ning sellega seotud inimesi veel enam, sest vähk ei puuduta ainult haiget ennast, vaid kõiki tema lähedasi.

Soovin siiralt tänada "Kingitud Elu" fondi, kes tõesti annab haigele ja tema lähedastele lootust. Just seda, mida selles olukorras on kõige enam vaja. See lootus võimaldab võidelda ja olla hoitud, mis selles raskes olukorras on väga olulised.

Emast jäi maha palju — tütar, elukaaslane, armastatud lemmikloom, õed ja teised lähedased. Me kõik mäletame teda alati ja lubasin emale, et ta võib seal üleval meie kõigi üle uhke olla. Olen kindel, et ta hoolitseb teispoolsuses ka selle eest, et "Kingitud Elu" fondil oleks võimalik aidata võimalikult paljusid inimesi.

Soovin teile kõigile kõike paremat ja jaksu selle tänuväärse tööga tegelemisel ning inimestele lootuse andmisel. Olge õnnistatud!”