Abielunaine pihib: olen leppinud sellega, et mehel on armukesed. Lahkuminek poleks lahendus

 (132)
Abielunaine pihib: olen leppinud sellega, et mehel on armukesed. Lahkuminek poleks lahendus
Foto: JOOSEP MARTINSON, Õhtuleht

Naistekaga jagas oma kogemust 40ndates Riina, kes teab, et mees pole talle truu, aga ta ei pea ka parimaks lahenduseks seda, et lihtsalt lahutust nõuda.

Kirjutama ajendas see, et hiljuti lugesin ühte artiklit, kus jagati nõuandeid, et kui mees petab, kindlasti ei tohiks andestada. Tuleb ikka uks kinni lüüa ehk ära minna. Ma pole sellega nõus, see pole alati parim lahendus.

Muidugi tahaks unistada, et elu ongi kui üks armastusfilm: kohtud ideaalse inimesega ja jääte igavesti kokku, olles kui vastarmunud. Reaalne elu nii lihtne ei ole. Ma tunnen oma abikaasat üle 20 aasta. Kohtusime ülikoolis. Ühised huvid, väljaskäimised ja nii ta läks. Abiellusime 1997. aastal. Meil on kaks last, mõlemad teismelised. Alguses elasime imepisikeses korteris Tartus Veerikul. Naabriteks olid joodikud. Naabrite perepea tuli vahel sellises olekus koju, et ajas uksed sassi, üritas meie korterisse trügida. Olen ka lastele neist aegadest veidi rääkinud, nad on suured silmad teinud. Nende reaalsus on see, et meil on oma maja.

Mees töötab ühes rahvusvahelises firmas. Ta on tihti tööasjus välismaal ja tööpäevad venivad ka muidu pikaks, aga hea palk tasub selle ära. Mina ise olen palgal ühes kultuuriasutuses. Ilmselgelt pole mu töötasu eriti kõrge, aga valdkond meeldib. Ja tänu mehe palgale saame hästi hakkama.

Seotud lood:

Näiliselt ideaalne perekond. Laste koolivaheaja ajal käisime perega veel suusareisilgi. Aga eks muidugi on ka teine pool. Ma tean, et abikaasa on mind petnud, petab ka edaspidi. See lause kõlas ilmselt väga külmalt, aga olen olukorraga leppinud. Umbes viie aasta eest sain teada, et tal on armuke. Keegi kuskil nägi, jutud jõudsid minuni, uurisin tausta (pean tunnistama - suisa paranoiliselt) ja küsisin siis otse. Mees tunnistas, et nii käitus. Alguses mõtlesin, et võtan lapsed ja kõnnin minema. Aga ma ei suutnud seda teha. Kuhu ma lähen? Kas lapsed peaks kasvama isata?
Andestasin. Arvasin, et vast see enam ei kordu. Oi, ma eksisin. Üks hetk jõudsid minuni jutud, et ta veedab palju aega ühe naisega töö juurest. Abikaasa alguses üritas muud väita, aga siis tunnistas. Ta katkestas tolle suhte ja too naine läks ka mujale tööle.

Ma tean, et on veel olnud teemasid, aga mul on vist kasvanud mingi kaitsekilp nende osas - ma lihtsalt ignoreerin. Ta on lastele hea isa, hoolitseb meie eest ja kõik vajalik on olemas. Mina aga üritan leppida sellega, et tal on kõrval suhteid olnud, aga ei midagi tõsist. Ta sisimas armastab mind ja lapsi. Loomulikult tean, et ehk on see lihtsalt rumal lohutus, aga midagi pean ma endale kinnitama, et selle olukorrga leppida.