Erinevates maades suhtutakse aborti erinevalt ja kuigi suuremas osas Euroopas on abort vaba valiku küsimus, leidub siiski mitmeid riike, kus abort on lubatud vaid pädeva põhjenduse olemasolul. Laialt võttes jagunevad need põhjendused kuude gruppi: ema elu päästmine, ema füüsilise tervise säilitamine, ema vaimse tervise säilitamine, vägistamine/intsest, loote väärareng ning sotsiaalmajanduslikud põhjendused.

Kuid maailmas on siiski veel viis riiki, kus abort on keelatud sõltumata ükskõik millistest põhjendustest ning üheks neist riikidest Malta. Ja keelatud ei ole mitte ainult abort selle sõna otseses tähenduses, vaid üldse igasugune raseduse või oletatava raseduse katkestamine – nagu näiteks hädaabipilli võtmine. Siin maal ollakse raseduse katkestamise suhtes mitte lihtsalt konservatiivsed, vaid ülikonservatiivsed. Lisaks Maltale on abort tingimusteta keelatud ning seaduse järgselt karistatav veel vaid Vatikanis, El Salvadoris, Nicaraguas ja Tšiilis.

Viimastel päevadel käib aga Malta ajakirjanduses tõsine debatt abordi seadustamise üle ning eilse päeva üheks loetumaks uudiseks siinses meedias osutusid sellekohase arvamusküsitluse tulemused.

87% Malta elanikkonnast on kindlalt abordi legaliseerimise vastu. Tulemused on Euroopa mõistes tegelikult üsna šokeerivad ning suhtumine aborti paindumatu:

  • abordi legaliseerimist pooldas vaid 4% küsitletutest.
  • 9% leidis, et abort peaks olema lubatud vaid erijuhtudel.

Nende 9% hulka kuuluvatest inimestest 50% arvasid, et vägistamisjuhtude korral peaks abort olema lubatud – mis üldpopulatsiooni mastaabis võrdub seega vaid 6 protsendiga rahvastikust.
Ning hoolimata vastusest, et vägistamise puhul peaks abort lubatud olema, usuvad peaaegu 68% protsenti sellesse gruppi kuuluvatest vastajatest, et ka vägistamisjuhtude puhul loote elu sama väärtuslik kui igal muul viisil eostatud loote elu.

Need tulemused kajastavad tõesti siinset suhtumist – leebemat, modernsemat suhtumist võib kohata üldiselt vaid nooremate ja reeglina naisterahvaste puhul, kes leiavad, et abort peaks olema siiski naise vaba valik. Olgu see siis kasvõi seadustatud samade piirangutega nagu mõnedes teisteski riikides – lubatud tervislikel ja sotsiaalmajanduslikel põhjustel ning neile, kelle rasedus on vägistamise tulemus. Kuigi kiriku silmis ja suure osa elanikkonna arvates ei ole abordile mingit õigustust, on abordi seadustamist pooldavad argumendid tegelikult lihtsad ning loogilised. Esiteks kasvõi juba see, et vastasel juhul proovitakse soovimatust rasedusest lahti saada ebaseaduslikul teel, leides selleks mõne nurgataguse koha ning seades nii ohtu oma tervise ja halvemal juhul ka elu, ning teiseks seetõttu, et kes ikka väga aborti teha soovib, leiab võimalused seda teha väljaspool Maltat. Eks ole see omajagu nagu siinse lahutamise keelugi puhul – ametlikult on lahutus keelatud ning abieluväliseid lapsi ei peeta heaks tooniks, aga ega siis seetõttu kõik abielud veel õnnestunud ei ole, ja kuna lahutada ei saa, siis minnakse lihtsalt lahku elama, elatakse uue partneriga koos ja saadakse lapsi. Silmakirjalik, kas pole?

Mis veel meie jaoks uskumatuna tundub, on see, et keskmise maltalase jaoks on abielulahutus ja abort ühed pahad mõlemad. Samuti peavad paljud neid omavahel seotuks – levinud on arvamus, et lahutuse lubamine tooks omakorda kaasa abortide tegemise.

Kommentaar Malta peamises päevalehes: „Ma olen abortide vastu JA lahutuse vastu. Ei ole võimalik olla ühe poolt ja teise vastu. Mõlema puhul on tegemist meie materialistliku ühiskonna pahedega. Heade inimeste silmis on mõlemad moraalselt valed. Jumala silmis on mõlema puhul tegemist kuriteoga ning see kehtib ka nende inimeste puhul, kes ise jumalasse ei usu. Mis on vale, ei saa olla õige.“

Ja vastuväide (samast päevalehest) naiste argumentidele, et neile peaks jääma valikuvabadus vähemalt selgi puhul, kui rasedus on vägistamise ohvriks langemise tulemus (või näiteks kondoomi purunemise korral hädaabipilli võtmise võimalus – hetkel ei ole ka see legaalne): „Aga selle inimese valikuvõimalus, keda sa oma üsas kannad? Kõik teie, kes te aborti pooldate, olete ju saanud võimaluse siia maailma sündida.“

Kumb tee on siis õige – Eesti või Malta suhtumine ja seadused? Või eksisteerib ehk kuldne kesktee?

Mida arvad sina, Delfi lugeja?