Miks ikkagi keskmine ja kergemini äratuntavam on eelistatud, on siiani tuliste vaidluste objektiks. Küsimusele on mitmeid loogilisena näivaid ja faktidega toetatud — põhjendatud seletusi.
Üks populaarseim on evolutsiooniline, järglaste saamise vajaduse ehk seksuaalse valiku teooria. Selle teooria järgi on näiteks sümmeetrilised näod ja kehad meeldivamad kui ebasümmeetrilised. Tähtsad on signaalid, mis hindaja jaoks näitavad teise sugupoole head tervist ja vastupidavust, aga ka head elujärge või võimet pakkuda turvatunnet. Kuid kõik meeldimise põhjal tehtud valikud ei tulene mitte ainult paljunemisevajadusest ja seksuaalsetest eelistustest. Järelikult peab olema veel põhjusi, mis valikut kuidagi mõjutavad. Peab olema veel midagi, mis oleks põhjapanevam ja sügavam põhjus.
Nii tuligi Winkielmani uurimisgrupil mõte, et katsealustele peaks andma hindamiseks pilte, millel pole sugutungiga ilmselt mingit seost — näiteks geomeetriliste kujunditega pilte.
Teile meeldib see, millega teie aju harjutatud või harjunud on, ütleb Piotr Winkielman peale katsete tulemuste hindamist. Stiimul on atraktiivne, kui ta mahub teile varasemast tuttavate väärtuste süsteemi ning mida vähem on ajul selle hindamisega, äratundmisega ja olemasolevate arusaamiste vahele ning kõrvale “paigutamisega” tööd vaja teha.
Huvitav on, et teadlased kontrollisid igaks juhuks meeldimist-mittemeeldimist lisaks kirjalikele ja suulistele vastustele ka viisil, mida on inimesel tahtlikult raskem kontrollida. Nimelt hinnati lihaste toonust, mis tekitavad näole naeratuse kui millegi meeldimise märgi. Ka sedaviisi mõõtes saavutati samad tulemused. Eksperimendid näitavad, et otsus millegi meeldimise kohta tehakse kiire äratundmise tingimustes. Seega — mida vähem ajutööd, seda meeldivamaks hinnatav asi või inimene osutub.
Sellega saab Winkielmani sõnul seletada neid erinevusi, mida ilu ja meeldivust hinnates tulevad välja erinevates kultuuritingimustes kasvanud inimestel, ning muidugi saab nii seletada ka erinevate iluetalonide olemasolu läbi inimkonna ajaloo.
Pole vaja otsida erilist ajuprogrammi või skeemi, mille alusel valime partnerit või meeldivaimaid inimesi ja asju. See on lihtsam — kiire hinnang ja kellad hakkavad ajus kõvemini helisema.
On see hea või halb? Ma arvan, et ei üht ega teist, sest räägitakse, et justnimelt mõtlemisvõime olla meile antud, et vahel analüüsida, kas meie esmased, kiirelt tekkinud muljed mitte petlikud pole. Samas ei peagi kõiki otsuseid tegema pikalt järele mõeldes ja kõike analüüsides. Jõuad sa siis mõelda, et edasi saab liikuda jalga jala ette tõstes — nii võib kodust väljumine tundidepikkuseks tõsiseks mõttetööks kujuneda.
Katsuks mõtestatud valikuid teha ikka seal, kus see tõesti tähtis on — näiteks allahindlustel ja hinnarallidel võiks endalt küsida, kas see on asi, mida vajan. Või küsida endalt enne järgmisi valimisi, kas valin meeldimise põhjal või väikese mõttetöö järel.
ALEKSANDER LAANE
California Ülikooli materjalide põhjal
