Elamusi lennureisilt: kas on midagi jubedamat kui karjuv imik? Ei

 (257)
Elamusi lennureisilt: kas on midagi jubedamat kui karjuv imik? Ei
Pilt on antud loole illustreeriv.Foto: Andres Putting

Kuni eelmise nädalani arvasin pigem, et probleemid lastega lendude ajal on linnalegend, eksisin.

Lendasin Lõuna-Euroopast tagasi Eestisse. Arvasin isegi, et lend pole väga rahvastatud, aga võta näpust. Mu kõrvale istus noor ema koos oma pisikese lapsega. Ma ei oska vanust nii hinnata, pakun, et umbes viis-kuus kuud. Välimuselt imearmas tüdruk, aga lapse koht pole lennukis.

Ta hakkas kohe karjuma ning ringi ronima. Selle asemel, et rahulikult magada, ta lihtsalt karjus. Kuna ma istusin kõrval, siis vahepeal üritas mulle pähe (just nimelt pähe, mitte sülle ronida). Ma olin reisist nii väsinud, et proovisin vahepeal magada, aga see oli võimatu, emal oli vaja kogu aeg lapsega tualetti minna. Kord ärkasin seepeale, kui ema hoidis last süles ja too tagus oma pisikese käega vastu mu nägu.

Moodsad ajad, vahepeal ema otsis välja tahvelarvuti ja näitas lapsele multikaid. Hääle pani muidugi maksimaalselt valjuks, aga ka see ei töötanud lapse nutmise vastu.

Ma läksin reisisaatjate jutule, et maksin oma tavapileti ja ehk saaksin muu koha, aga suhtumine oli vaenulik. Mulle tundus, et nad arvasid, et ma olen ülbe lapsevihkaja. Sain ikkagi reisi lõpuni seal istuda. Kui lennuk maandus, siis vahepeal laps jäi isegi vait, paistis, et ta on karjumisest lihtsalt nii väsinud. Ent see oli vaid korraks.

Tunnistan ausalt, et see oli jube kogemus. Ja mitte vaid minu, vaid lapse suhtes. Emad ja isad, miks te veate oma beebid lennureisidele? Neile on see nii kurnav. Nii õrnas eas ei peaks seda tegema.

Lugejad, mis arvate, võiks väikelapsed lennureisidele kaasa võtta või mitte?