Elu diabeediga: olen istunud ja nutnud voodiserval ning kuiva leiba kurgust alla pressinud
Veidi aega tagasi avaldasime artikli noorest naisest Angelast, kes kirjeldas, kuidas tal avastati diabeet. Seekordses loos räägib naine oma mõtetest eesootavate pühadega ja paarist juhtunud intsidendist.
Olen diabeetik olnud kõigest pool aastat. Minu suhkruhaiguse teekond on võrreldes paljudega kulgenud vägagi sujuvalt, ilma suuremate õnnetuste ja äpardusteta. Ma ei tea, kas minu haigus on lihtsalt leebem või olen olulisemad nõksud kiiresti selgeks saanud. Ilmselt näpuotsaga mõlemat. Minu viimase kolme kuu keskmine veresuhkru näit oli 6.3, tüsistusi pole ilmnenud ja koomasse pole kukkunud, aga ikka on mõnikord raske.
Mõned nädalad tagasi oli mul tihe päev, mille üks osa kätkes endas lühikest šopingut. See pidi olema hästi kiire suts ja peale paari kommi ma endale midagi kotti ei pistnud. Kahjuks kujunes poeskäik oodatumast pikemaks, mida omakorda pikendas järsk veresuhkru langemine. Selle asemel, et koju sõita ja süüa teha nagu tavaline inimene võiks, läksin toidupoodi, ostsin paanikahoos korvitäie toidupoolist, läksin autosse sööma ja tönnima. Koju ka ei julgenud sõita, sest madal veresuhkur koostöös ärevuse ja paanikaga, muudab mind omajagu ebaadekvaatseks ning liikluses ohtlikuks. Ja egas midagi, istusingi pool tundi autos, kuni julguse kokku võtsin ja koju läksin.
Siit ka üleskutse kõigile kaasliiklejatele — kahtlase sõidustiiliga liiklejatest võiks igal juhul Politseile teada anda. Võib juhtuda, et lisaks joobes või nutitelefone kasutavatele juhtidele võib juhil olla ka mingi terviserike, mis on ohuks talle endale ja teistele.
Kõige hullemad on need korrad, kui pean öösiti ärkama, et sööma hakata. Näiteks nagu viimased 3 ööd järjest. Mõnikord on juhtunud ka nii, et olen sama öö jooksul kolm korda ärganud, et šokolaadi süüa, sest olen oma päevases tegevuses midagi valesti kalkuleerinud. Mõnikord ei ole ma piisavalt hästi valmistunud ning olen väga ühekülgseid snäkke kodust kaugemale minnes kaasa võtnud, millele mõtlemine sel hetkel oksele ajab.
On olnud intsidente, kui olen veini ja tantsimisega veidi liiale läinud, mis on veresuhkru magamamineku ajaks piisavalt madalale toonud. Alkohol langetab veresuhkrut veel omakorda. Siis ma olengi istunud ja nutnud jälle voodiserval ja kuiva leiba või vahvlit kurgust alla pressinud, sest need on magusatest mahladest igati etemad olnud. Ja kui ma ise veel enda kurbuse ja frustratsiooniga toime tulen, siis eriti muserdav on see, kui minu kaaslased peavad enda une-või meelelahutuse aega loovutama, sest alarmi andev sensor teeb ärevaks kõik ümberkaudsed, kes vähegi asjast midagi teavad. Tänaseks olen peoõhtuteks varunud keefiri, mis sisaldab aeglaseid süsivesikuid, on külm ja kergesti tarbitav ning seal sisalduvad rasvad hoiavad veresuhkru pikemalt kõrgemal.
Külla minnes kaasas kott oma toiduga
Minu pirtsakad maitsemeeled ei anna ka armu. Mulle lihtsalt ei maitse väga paljud asjad, mistõttu külla minnes on mul enamasti alati enda toit kaasas. Mõnikord ma eelistan isegi enne minekut kõhu täis süüa, sest ma lihtsalt ei tea, kas ja millal süüa pakutakse ja kas ma seda süüa soovin. Oma plaane tehes kalkuleerin alati läbi, kui pikalt ja mis trajektoori pidi kulgeb mu teekond, kas on võimalik söögipausi teha ja kas kuskil midagi müüakse. Enamasti käin ringi kott toidumoona täis, sest iial ei tea, mis olukordi elu pakkuma hakkab.
Diabeedist kuuldes tekitab segadust, et madal veresuhkur on eluohtlik, aga samas ei tohi see ka kõrge olla. Nii see ongi. Tavalise inimese veresuhkur jääb 3-5 mmoli vahele. Suhkruhaige jaoks on ideaalne vahemik 4-6. Kui veresuhkur on madal, võib diabeetik teadvuse kaotada. Kui veresuhkur on kõrge, võivad tekkida erinevad tüsistused — silmanägemine võib halveneda, varbad võib olla tarvis ära amputeerida, hambad võivad saada kannatada, südametöö jne. Minu jaoks lihtsustas arusaama diabeedist see, kui öeldi, et kui veresuhkur on väga kõrge, voolab minu soontes juskui siirup, sest veri on nii paksult suhkrut täis. Seetõttu tekivad ka tüsistused, sest veri on niivõrd paks, vereringe on aeglustunud ning kitsamatesse veresoontesse veri lihtsalt ei jõua.
Insuliini arvestamine on keeruline
Olen kuulnud, kuidas saatusekaaslased diabeetikud ei julge mingeid toite süüa, sest ei oska insuliini arvestada. Ei tea, kui vale või õige on minu lähenemine olnud, aga ise olen selles osas hullu pannud. Kuigi haiglatoit oli oodatust parem, tegime siiski kohe haiglast välja saades Tartu Mäkis peatuse. Võtsin aga lahti diabeediõe ja arsti antud märkmed, otsisin kodulehelt toitumisalase info ning hakkasin arvutama süsivesikute ja insuliinikoguseid.
Tänini olen toiduga pigem julge katsetaja olnud, sest omajagu tihedate arstivisiitide käigus on võimalik nõu küsida, mis on valesti läinud või miks mingi toiduaine teistsugust mõju avaldada võis. Millele meie suuremad ja väiksemad toitlustusketid võiksidki tähelepanu pöörata, on toitumisalase info üles märkimine. See on nii väike asi, mida väga suure hulga inimeste jaoks ära teha, sest toitumist ei jälgi vaid diabeetikud, aga ka paljud teised inimesed. Erilist rõhku võiksid sellele pöörata tanklaketid, sest pikkade sõitude vahepeal tehakse enamasti söögipause just seal.
Väga oluline on üle korrata, et esimest tüüpi suhkruhaigust ei põhjusta suhkrurikaste toitude söömine ja nad võivad kõike süüa nagu normaalsed inimesed. Oluline on jääda mõistuse piiridesse. Arvestades saabuvad suuri söömapühi võib just mõõdukalt söömine kõigi jaoks näpust minna, hoolimata meie meditsiinilistest eripäradest.
Oluline taldrikureegli järgimine
Diabeetikute toitumine tekitab tihti segadust. Söögi valimisel peab küll arvestama erinevate nüanssidega, aga üldplaanis on see päris lihtne — tuleb järgida taldrikureeglit. Kõige enam tuleb tähelepanu pöörata süsivesikuid sisaldatavatele toitudele. Aga väga-väga paljud toidud sisaldavad süsivesikuid. Mu isa just küsis ükspäev, et mida ma võiksin süüa nii, et ma ei pea üldse midagi jälgima ning esimesena meenusidki näiteks porgand, paprika, kurk.
Poole taldrikust võiks katta köögiviljade ja salatiga, ühe veerandi võiks moodustada põhitoit nagu liha ja kala ja viimase veerandi lisandid nagu kartulid, riis, makaronid. Jõululaua taga võib olla muidugi keeruline seda kõike arvestada.
Mida teha jõuludel?
Klassikaline eestlaste jõulupraad sisaldab endas verivorsti, hapukapsast, keedukartulit, ahjuliha ja valget kastet. Vähemalt minu peres on see nii. Kiiresti googeldades leian, et 100 grammis kartulites, hapukapsas ja verivorstis on enam vähem sama palju süsivesikuid. Minu soovitus kõikidele köögiKatadadele- ja Matidele oleks leida hapukapsale mingeid alternatiive kõrvale, et toidulaud oleks mitmekesisem ka jõuludel. Minu keskmine süsivesikute vajadus toidukorras on 40-60 grammi, mis tähendab, et tõenäoliselt näeb minu jõuluõhtusöök välja järgmine: 1 keedukartul, 100 grammi hapukapsast, väike tükk liha, värsket salatit, 4 keskmist mandariini ja mullivesi sidruniga. Ilmselt luban endale ka paar kommi. Mahlu või morsse ei joo ma enam ammu, sest eelistan enda süsivesikuid muudest toiduainetest saada.
Toidukorrad tuleks jaotada viisil, et on 3 põhitoidukorda ehk hommiku-, lõuna- ja õhtusöök ning vajadusel kosutada end väikeste vahepaladega. Pikemalt olen enda toitumise koos näidismenüüga ja diabeedispetsiifilisemast toitumisest kirja pannud enda isiklikus blogis Anxi Diabeedijutud.
Kuna need on mu esimesed jõulud suhkruhaigena, ei teagi ma mida oodata. Arvestades koroonamöllu ja et tavapärased söömapeod ära jäävad, on kindlasti lihtsam kohaneda. Lähimas pereringis on meid piisvalt vähe, et leiaksime kuldse kesktee, et kõik saaksid enda doosi maitsvat jõulupraadi ja keegi ei peaks „kannatama“. Äkki sel aastal on teistmoodi, sest traditsiooniline jõulupidude ralli tuleb ära jätta. Kes teab, äkki meie kehad isegi tänavad meid selle eest, sest igal õhtul kartuleid, verivorsti ja hapukapsast kahe suupoolega jõhverdada ja pärast ägiseda ei pruugi kõige parem variant olla.
Lõpetuseks tahaksin üle rõhutada, et ma ei ole arst. Mul ei ole meditsiinilist tausta ja nagu mainisin, minu kogemustepagas diabeedivallas on samuti veel väga väike. Mina järgin neid nõuandeid, mida minuga toimetavad meditsiinitöötajad on soovitanud ning mida ise läbi katsetanud olen. Kuna diabeediravi on igaühel väga individuaalne, palun minu lähenemist mitte puhta kullana võtta! Ja kindlasti, enne muudatuste tegemist konsulteerida enda arstiga.
Minu tegemiste ja mõttekäikudega saate end kursis hoida läbi minu isikliku blogi Anxi Diabeedijutud. Seal on jutte elust enne ja pärast diabeeti. Räägin, kuidas mul läheb ning mis mõtted mind kummitavad. Esimest tüüpi diabeetikuid koondab ka Facebooki grupp „Diabeet tüüp 1“, milles arutatakse kõikvõimalikel teemadel ja ollakse teineteisele väga suureks toeks.
