Iga õpetus ei ole tänitamine: kui keegi sulle su vead kätte näitab, siis õpi teda tänama!

 (3)
Naistekas stuudios
Pilt on illustreerivFoto: Tiit Blaat

Eksimine pole ebatavaline, kuid siiski tundub see meie enda eludes sageli väga harv. See tundub isegi nii harv, et peaksime natuke mõtlema selle üle kui harv see ikkagi tegelikult on. Ajalugu on täidetud teooriatega, mida loetakse inimkonna suurimateks vigadeks (näiteks maakera kuju kohta või see, et Maa on kosmose keskpunkt).

Teadus liigub edasi neid vigu korrigeerides, aga aja möödudes leitakse, et ka need parandused võivad osutuda valeks. Isegi ka kõige tugevamana näivad teaduslikud teooriad võivad osutuda lõpuks valeks (või puudulikuks). Selle tõttu peame me eeldama, et teooriad, mida praegu usume, võivad ka valed olla.

See, kuidas me oma maailmast infot saame, on eksimisele üles ehitatud. Kõigepealt kasutame me oma meeleelundeid info hankimiseks ja seejärel tõlgendame me seda saadud infot. Meie tõlgendusel on väga palju ruumi eksimiseks, kuna see sõltub meie kogemusest, minevikust, ususüsteemist, keskkonnast ja paljust muust. Aga meil pole sageli endal aimugi, kus me mõtlemises vigu võime teha, sest kõik käib alateadlikult ja justkui automaatselt. Isegi kui sa oled elukutseline filosoof (või teisiti öeldes, mõtleja), on sul väga raske öelda, et sa tead midagi kindlalt.

Kuna eksimine on inimlik ja kõik teevad seda, siis seda enam võiks olla ettevaatlik enda väidete ja järelduse tegemisel ning avaldamisel. Alustada tuleks iseendast ja küsida kas mul ikka on õigus. Miks ma olen nii kindel, et see, mida mina usun, on õige, mitte hoopis midagi muud? Millele mu uskumus tugineb? Kas see, mida ma usun ja väidan, on fakt või lihtsalt arvamus/eelistus? Kui keegi juhib tähelepanu vigadele või puudustele meie väidetes, siis ei pea kartma oma seisukohta muuta või ümber kujundada. Täiesti normaalne on ka tänada seda inimest, kes aitas õigele teele suunata.

Allikas: Teadlik Treening