"Isa": kui seksil on mingid tulemused, siis muutub asi tõsiseks
Mulle tundub, et välismaalt kodumaale naasmine tekitab alati ühtmoodi erilise tunde. Mitte midagi ei ole muutunud. Justnagu peaks Reykjavík nädalase Pariisi reisi jooksul muutuma! Sõidad autoga mööda linna ja sõna otseses mõttes imestad, et Hallgrímskirkja kirik on endise koha peal. Mulle tundub ka, et inimesed ei rõõmusta eriti, et sa tagasi tulid.
Vähemalt minu kaasmaalased.
Nad lihtsalt jalutavad, arutavad asju, naeravad ja tunnevad end mugavalt. Nad poleks nagu märganudki, et ma ära käisin. Peab ilmselt kauem ära olema ja vaatama, mis nad siis ütlevad!
Seevastu on koju jõudmine alati äraütlemata mõnus. Ma ei tea, mis see on, aga ma arvan, et mul pole kusagil nii hea olla kui omaenda kodus. Nii kindel tunne on. Ei pea mõtlema, kus miski asub, ja muu säärase pärast muretsema. Näiteks enne magamaminekut annab mu sisemisele rahule märkimisväärselt juurde teadmine, kus kohas asub jalaseene eemaldaja.
Ma leian üha enam, et pärast lendu on kehal tarvis maaga kohaneda ja selleks on vaja kahte asja.
Toitu.
Mida rohkem, seda parem.
Ja õhu väljalaskmist.
Korralikult.
Kõrgel taevas olemisega kaasneb lihtsalt midagi erilist. Sa lähed õhku täis. Vaevalt olime naisega välisukse enda järel kinni tõmmanud, kui ta kööki tormas. Ta oli nõuks võtnud Inglise hommikusööki valmistada koos kõige selle juurde kuuluvaga, muu hulgas küpsetatud ubadega. Mulle seevastu tundus, et õhu väljalaskmisest hetkel piisab, kuid ka muna teeks head.
„Mitu muna sa tahad? Üks, kaks või kolm?“
„Ühtainust, aitäh.“
Siis ma taipasin: ta ei tahtnud teada, mitu muna ma tahan. Ta rääkis hoopis teisest asjast.
Ta oli hakanud järgmist sammu astuma!
„Me ju tahame lapsi, eks? Me ju kavatseme kokku jääda, kas pole? Miks me peaks sellega siis ootama?“
Tähelepanuväärne — kui naised tahavad midagi põhjapanevat öelda, lõpetavad nad lause alati küsimärgiga.
„Kas sa ei tahagi siis lapsi?“
Täpselt.
Ma sain aru küll, kust see jutt tuli. Samas rakendasin ettevaatusabinõusid ja hakkasin küsimusele vastama avatud, puikleval ja suunaval moel nagu kogenud poliitik.
„Jaa. Siis peame olema valmis üht-teist ohverdama!“ ütlesin, pannes erilist rõhku viimasele sõnale.
„Mida siis?“ vastas ta silmagi pilgutamata. Kaval.
Tundus, et see osutub keerulisemaks, kui ma arvasin. Kuid ma jätkasin.
„Noh, näiteks kui me tahame reisida või nii.“
„Reisida?“
Naine vaatas mind sellise pilguga, nagu oleks keskpõrandal kakavat rotti märganud.
„Nojah. Mis siis, kui meil tuleb tahtmine minna näiteks… näiteks… näiteks Hiinasse?“
„Kes tahab Hiinasse minna?“
„Meil võib tekkida võimalus reisida näiteks… näiteks… näiteks Hiinasse.“
„Sa tahad Hiinasse minna?“
„Okei, unustame Hiina. Aga kas sa tead et sa ei saa siis enam magada. Sõber Gunni näiteks ei saanud kaks aastat sõba silmale. Siis läksid nad Itaaliasse reisima. Ta jäi mingis Vatikani kirikus magama ja ärkas alles mitme päeva pärast. Keegi ei suutnud teda üles ajada. Isegi mitte paavst. Ja siis oli Gunni CNN-i otse-eetris Püha Peetruse katedraalis Roomas. Magavana. „Võta oma tekk ja mine,“ ütles paavst. Aga Gunni ei ärganud. Kas pole piinlik? On ikka küll!“
„Nii et sa ei taha lapsi sellepärast, et võib-olla sa saad siis vähem magada?“
Ma proovisin kõike. Mulle tundus muidugi, et Gunnist ja paavstist rääkides olen saavutanud teatava ülekaalu, sest küsitlemise taktika pidi tulemusi andma. Tõenäoliselt oli see põhjus, miks meie vaidlus jätkus. Ta teadis, et on selleks vaidluseks paremini valmis kui mina.
Naistega vaidlemine võib tegelikult väga ohtlikuks osutuda. Eriti kui sa vaidled elukaaslasega tõsistel teemadel. Lihtsalt sellepärast, et ta hakkab mingeid otsuseid langetama. Sa isegi ei märka, kui see juhtub.
Sa lihtsalt ei taipa, et need otsused tehakse sellepärast, et vestlus on liiga kaugele arenenud.
Kui joon alla tõmmata, oli järeldus lihtne.
Arvan ma.
Me mõlemad tahtsime last saada.
Tema tahtis kohe.
Mina umbes viiekümneselt. Kui ma olen end korralikult üles töötanud ja nii.
Pole ju vaja kuhugi tormata, kui sa pole selleks korralikult valmis ja küps! Mulle tundus, et ma ei olnud kuigi küps, vähemalt polnud ma küps ühegi lapse üleskasvatamiseks. Lapse saamise mõte tundus mulle hea. Aga ma polnud päris kindel. Samas, millal me üldse milleski päris kindlad saame olla?
Mitte kunagi.
Niisiis kallistasime, naersime, õrnutsesime ja suudlesime. Ja ei teinud seda kaks kuud.
Seks on tähelepanuväärne fenomen. Jumal teab ilmselt täpselt, mida ta teeb. Seksimine on nimelt ülimalt populaarne tegevus. Vaatamata sellele, et paljudes riikides on see seadusega peaaegu ära keelatud, tegelevad inimesed seksiga ilmselgelt väga tihti. Maakeral elab seitse miljardit inimest. Kuidagi pidid nad ju siia saama.
Pealekauba on selle kohta tehtud väga põhjalikke uuringuid. Need näitavad, et seks on kindlalt kõige populaarsemate tegevuste hulgas. Vanusegrupis 18 kuni 67 eluaastat on see konkurentsitult populaarseim ja eelistatuim ajaviide.
Allikas: kohalike omavalitsuste uuring.
Samas, kui seksil on mingid tulemused — kui see pole enam pelgalt meelelahutus –, läheb asi palju tõsisemaks.
Loe kindlasti ka: Katkend Jan Uuspõllu monoetenduse “Isa” autori raamatust: mõned vahetavad jalgpallimeeskondi, mina vahetasin elukaaslasi
