Isa on see, kes kasvatab

Eestis ja veel paljudes riikides üle maailma tähistatakse isadepäeva novembris — täpsemalt novembri teisel pühapäeval.

Traditsioon pärineb aastast 1910 ning sünnimaaks on sellelgi perepühal Ameerika, kuid Eestisse jõudis isadepäev mõnede allikate andmeil hoopis Soomest ning üle võeti see ajal, mil eestlased julgemal häälel midagi unustatut ja vana halli argipäeva vahele tahtma hakkasid.

Isadepäeva kombestik meenutab emadepäeva oma — mõlemad on ennekõike perekesksed ehk pidulikult koosolemise pühad. Kuidas täpselt päeva veeta, oleneb perest ja suhetest, kohustuseks pole päev kellelegi.

Huvitav fakt on aga näiteks see, et isadepäeva lilleks on kujunenud punane ja valge roos. Ning päeva mõte on hoida ja süvendada isa ja lapse vahelist suhet. Kindel on, et sel päeval pole vaja kalleid kingitusi ja lillesülemeid. Kuid meeles võiks isa pidada küll. Unustamata sealjuures vanaisasid.

Vanades ühiskondades võrdsustati abiellumine otsusega lapsi saada. Otsustajaks oli mees ja otsus viitas sellele, et mees suudab kanda vastutust laste ja pere heaolu ja tuleviku eest.

Nõukogude riik kiitis riigijuhte ja -mehi, stahhaanovlasi ja nn lööktöölisi, ka sõjamehi. Aga seda, et mehel on perekond — naine ja lapsed —, peeti väheoluliseks ja isiklikuks asjaks.

Muutuvas maailmas on üha rohkem uus-peresid ja lapsendatud lapsi ning täiskasvanuid, keda lapsed omal soovil vanemateks hakkavad kutsuma. Sageli pole sellistel juhtudel bioloogilisel isal muud rolli kui see ainus — sigitaja oma. Ometi saab ka see mees isa-tiitli. Kas ja kuivõrd laps sellisest isast hoolida saab või tahab, on teine teema.

Olgu tänapäevane isadepäev siis ennekõike kasvatajatest meeste püha. Sest just kasvatamine on oskus ning vajab pühendumist. Ning need mehed, kel see oskus, on meelespidamist väärt. Vähemalt kord aastas.