Kadripäeval saab sügisest talv

 (3)
Kadripäeval saab sügisest talv
Corbis/Scanpix

Just nii arvati 25. novembri ilma kohta. Loodeti ka, et selline ilm nagu on kadripäeval, tuleb veebruari algul küünlapäevalgi. Kuid kadrilaupäeval jooksid ringi ka kadrisandid, kes karjaõnne ennustasid.

Enamasti oli kadride riietus valget värvi ning kadrisandid ilusad. Enese ilusaks maskeerimine oli peaasi. 20. sajandil ilustati end rohkete lintide, lehvide, litrite, helmestega, tihti kasutati näo varjamiseks kardinat või loori. Valmistati ka kunstpatse, varem linast, hiljem vatist, riidest ja muust käepärasest.

Kadripäev oli naiste püha

Kuna kadripäev ei olnud seotud põllundusega, nagu seda oli mardipäev, siis ei olnud tal ka olulist kohta ilmaennustamisel. Tuntud on vaid mõned üksikud ütlemised, millest üks andresepäevaga (30. november) seonduv ütleb: kui kadripäeval sulatab, siis andresepäeval külmetab.

Kadripäeva kombestik kajastas nn. naiste tegemisi, millal enamus pimeda aja tubastest töödest olid keelatud. Kombestikus domineeris kõik karjapidamisega seonduv, sest eks oli ju kari eelkõige just naiste hoole all. Kariloomadest suurima tähelepanu said endale lambad. Lambakarja jätkuvuse huvides oli sellel päeval keelatud ketramine, õmblemine ja kudumine. Mitte mingil juhul ei tohtinud kadripäeval lammast niita. Palju pärimusi on seotud lambalaudas rituaalse pudrusöömisega. See pidavat tooma lammastele, ja ka kogu muule karjale, head edenemist.

Traditsiooniliselt käisid katri jooksmas naised, harvemini ühinesid nendega naisteks riietatud mehed. Seltskonnad käisid talust tallu, kus kadriema eestvedamisel loitsiti karjaõnne ja lasteõnne, tantsiti ja lauldi ning vastutasuks saadi andidena küpsetatud naereid-kaalikaid, putru, õunu… Hiljem söödi-joodid annid ühiselt kadriema juures ära. Andide omavahel jagamine on juba hoopis hilisem komme. Tuppa laskmata või andideta ei tohtinud kadrisandid kunagi jääda, sest see tõi uskumuse kohaselt endaga kao karjale ja viist perest lasteõnne.

Vanarahvas teadis, et:

  • kadrisandid tulevad vaatama, kas saanid on talveks valmis;
  • kadrisandid pidid oskama laulda, tantsida ja soovisõnu lausuda;
  • kui sandid olid heledais rõivais, siis üteldi, et järgmisel aastal sünnivad valged tallekesed;
  • kui sandid olid kirjudes rõivastes, siis oli oodata kirjude tallede sündi.
  • naljasandile tuleb vaevatasu anda, näiteks õunu või raha. Moodsama aja sandid on saanud ka mandariine, mett, moosi ja küpsiseid

“Mart üle maa, kadri üle karja”

Mardi- ja kadripäev on omamoodi paarispühad, mille kommetes on palju ühist. Ka rahvapäraselt võetakse neid paarina kokkukuuluvaina — mardipäev on mehelik ja lärmakam, meeste püha, seotud eeskätt põlluviljadega; kadripäev seevastu on naiselik, naiste püha, mil põhitähelepanu on pööratud karjale. Mõlema päeva juurde kuulub sanditamine ja laulude saatel andide kogumine, samuti pärastine pidu, kus koos lõbutsetakse ja kogutud saak ära süüakse.

Pühad on elavana püsinudki just tänu sanditamiskombele, maskeerimisele ja lõbusale tembutamisele. Iga aeg on siia lisanud küll oma jooni, kuid santide põhiolemus on ikka samaks jäänud. Mardid on mustad, koledad ja karvased, kadrid aga valged ja ilusaks ehitud. Enamasti esinetakse perekonnana (mardiema, -isa ja lapsed; kadriema ja kadrilapsed), kuid kaasas võib olla ka muid tegelasi.

Algselt olid mardi- ja kadrisandid seotud hingedeajal kojusaabuvate esivanematega, kelle võimuses oli jagada perele väge ja õnnistust. Seejuures oli sõnal käegakatsutavat jõudu. Väeka soovi eest saadi tasuks ande, enamasti söögikraami. Juba ammu on hingede kodukülastust tähistavast kombest saanud eeskätt noorte ja laste meelelahutus, põhjus pidada rõõmsaid pidusid ja karnevale nii maal kui linnas.

Side surnute maailmaga meenub harva, kuid kumiseb edasi kummalistes lauludes, mis jutustavad santide tulemisest kauge’elta, kõrge’elta, läbi soo, läbi libeda või taevast mööda hõbedast õrt, tinast teerada… Alateadvuse sügavais soppides elab ikka veel pelg ukse taha või anditeta jäänud hingesandi sajatuste ees.

Mida panna kadripäeval lauale?