Killud ühe supermodelli elust

 (12)
pilt
Foto: erakogu

Kellegi tundmatu elu, päevikud ja blogid pakuvad meile ikka vahel huvi. Mida värvikam on elatud elu ja mida salajasem tema profiil, seda enam kõik lugejat köidab. Tänasest avaldab Naistekas ühe sellise naise elu lugu. Nagu öeldud: ta on salapärane, varjatud nime ja pilguga. Ent maailm tunneb teda. Ta on supermodell.

Ütleme, et selle naise nimi on Milana D. ja kinnitame, et kõik tema kirjutatu on üdini aus ja päris.

Fakt on, et Milana on suure osa oma noorest ja ülivärvikast elust pidanud päevikuid, nüüd ka blogi. Neis on kirjas lugu ühest väikesest tavalisest tüdrukust, kellest kasvas modell.

Neil päevil ootab Milana põnevusega päris oma raamatu ilmumist. Sest tal oli materjal ja kirjastus oli huvitatud.
Milana tundis lihtsalt, et millegipärast on mälestuste vastu ausam ja ilusam nad üles kirjutada. Ja millegipärast tundus ka, et on aeg. Nii korjas ta kokku oma vanad kirjad, päevikud ja mälestused.

Sel hetkel, kui neid ridu lugeda, ei olegi enam ehk oluline, KES on Milana. Sest loodetavasti on meil kõigil veidigi põhjust temaga samastuda, kuna tunded ja mõtted on meil kõigil nii sageli nii sarnased.

Siit algab Milana lugu:

"Ma sündisin vihmasel oktoobrikuu lõpu päeval. Mul endal puuduvad sellest igasugused mälupildid, aga fotod räägivad, et haiglast välja pääsesin ma oluliselt päikesepaistelisemal, mida varjutas ainult mu ema kergelt viril nägu, kuna isa jõudis tööreisilt tagasi hilinemisega ning paraku ei olnud ime tunnistajaks. Samas ei olnud isa paljude imede tunnistajaks ja sellega tuli lihtsalt aegapidi harjuda.

Lapsena olin ma suhteliselt armas. Selline, kelle isegi need, kes lapsi ei armasta, pildi põhjal endale võtaksid. UFO-suurte pruunide silmadega ja korrapäraste näojoontega. Ma polnud kunagi paksuke, vaid elegantselt peenike — isegi fotol, kus ma olen siivutult tagumik taeva poole, kuigi minu meelest tuleks vanematel selliste fotode tegemine või fotoalbumis levitamine ära keelata. Lähemal ja päriselulisel vaatlusel selgub, et ma sõin liiga vähe, nutsin öösiti, sõna otseses mõttes ei lasknud ema kleidist lahti, ei sallinud lasteaedasid ja ei viitsinud sõbrustada teiste lastega.

Algkooli‑ ja keskkooliaja kohta ütleks ma tõesti, et olin tavaline. Mitte eriti ilus ega üldse mitte populaarne. Ma olen alati tahtnud endale sõbrannasid, mul ei ole neid kunagi tegelikult olnud. Võib-olla sellepärast, et ma reisin liiga palju, võib-olla sellepärast, et ma ei viitsi eriti klatšida ja tihti sidet pidada, võib-olla mingil muul põhjusel. Meessoost sõpru on mul see-eest olnud ja on siiani. Ja neid, erinevalt sõbrannadest, ka lisandub.

Keskkooli lõpus, kui kõndisime emaga Londoni puhkusereisil kusagil Green Parki lähistel, jäin silma ringi otsivale model scout’ile. Mind kutsuti casting’ule. Edasi sain ma lepingu modelliagentuuriga ja tasapisi töid. Ilmselt on minus midagi, mis sobib modellindusse. Ma olen 175 cm pikk, mis tegelikult on modelli jaoks piiripealselt lühike, kaalun umbes 53 kilo ning mu riided on XXS ja oleksid ilma mõistliku suurusega rindadeta veelgi väiksemad. Rinnad on päris ja omad, tagumikus ei ole — erinevalt Ricky Martinist — implantaati ja kui ma proovisin huultesse Restylane’i süstida, läksid need paiste nagu mopsil, kes on veel kord vastu seina jooksnud. Seega olen ma kirurgiliselt täiesti süütu XXS‑modell marsruudil Milano–Pariis–Istanbul–Ateena–Rio de Janeiro. Iseenda perenaine, lapsetu, kassitu ja koeratu."

järgneb