Kolmekuningapäeval muutub vesi viinaks
19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi alguses segunesid rahvapärased ja kristlikud jooned omavahel üsna tihedasti. Luterlased külastasid sel päeval sagedasti õigeusu kirikut, et saada osa vee õnnistamisest ja tuua sealt pühitsetud vett ehk nn jordanivett koju arstimiseks ja muuks otstarbeks. Vesi püsis uskumuste kohaselt kogu aasta värske.
Tavaliselt viidi jõulu- ja näärikuused just sel päeval toast välja. Euroopas oli tavaks sel päeval jõulukuused pidulikult põletada ja viimastel kümnenditel on suuremates Eesti linnadeski nii tehtud.
Läbi aegade on kolmekuningapäev olnud oluline lastele — neil oli õigus jõuluehted ära korjata ning jõuluõunad ja -maiustused kuuse küljest ära süüa.
Kolmekuningapäeval oli eriti Lääne-Eestis kombeks jõuludega sarnane lõbutsemine, külastamine ja maskeeritult perest peresse käimine kõige enam karu, kure või kolme kuninga kujul.
Kolmekuningapäevaga algas paljudes kohtades kosjaskäimise aeg — jõulude ajal polnud aega nende asjadega tegelda. Kui kolmekuningapäeval juhtuti katusel istuvat varest märkama, siis olid kosjad enam kui kindlad.
Tüdrukud tegid magama minnes oma voodi alla kavalaid püüniseid küll veeklaasidest, küll puupilbastest — neisse loodeti öösel unes peigmeest kinni jäävat või end niisama ilmutavat. Mõni sõi suisa üheksa heeringat saba ees ära, et siis öises veepakkujas oma tulevast näha.
Ja ka kolmekuningapäeval nagu nääripäevalgi ei tahetud võõrast naisterahvast varahommikul oma ukselävel esimese külalisena näha. Usuti, et naine toob kurja või siis vähemalt tuleb midagi ära viima — kas viljaõnne või loomaõnne.
Tõrjemaagilistest rituaalidest oli üsna levinud ustele ja seintele kurja ära hoidvate ristide joonistamine, kaevu visati ka kolmest õlekõrrest tehtud rist, siis pidi vesi hea püsima. Mõni viskas peotäie soola ka, et päris kindel olla.
Mõnel pool usuti, et kolmekuningapäeva öösel muutub kaevuvesi viinaks — sellepärast oli kombeks kõik järgmise päeva vesi just kolmekuningapäeva öösel ämbritega kaevust välja tuua, kusjuures igast ämbritäiesti võeti justkui kontrollides üks lonks.
Kui seda viina kuidagi ei õnnestunud välja vinnata, siis pandi see veetõstja süüks. Nimelt pidi toda õiget ämbritäit niimoodi välja tõstetama, et ühtegi tilka maha ei läigataks.
Need naised, kelle mees oli ula peal hakanud käima, võtsid salaja mehe aluspükstelt nööri ära ja sidusid selle omale ümber jalasääre — siis mees ei pidanud enam teisi naisi tahtma.
Praegu on kombeks õnne valada aastavahetuse öösel, aga vanasti tehti seda kolmekuningapäeva õhtul. Kõigepealt valati majaõnn, siis hobuste õnn ja alles siis hakati inimeste õnne valama.
Kolmekuningapäeva selge hommik ja pakasene külm ennustab heinaajaks kuuma ja ja kuiva ilma. Härmas mets aga tõotab rikkalikku viljasaaki ja head õuna-aastat. Kolmekuningapäevane tuisk ennustab aastaks palju surma ja haigusi ning vihmast jaanipäeva.
Saksamaal kirjutatakse tänini kodu kaitseks ustele kolme kuninga nimetähed C+M+B (Caspar/Gaspar, Melchior, Balthasar) ja aastaarv. Kolm kuningat ongi need kolm Idamaa tarka, kes Kristuse taevatähe juhatuse peale leidsid.
Üldlevinud on arvamus, et tegemist polnud mitte tähe, vaid hoopis komeediga. Legende astronoomia ja astroloogiaga sobitades on jõutud seletuseni, et aeglaselt liikuva ning tugevasti helendava tähe mulje on võimalik, kui Jupiter kohtub Saturniga Kalade tähtkujus.
Kaldea tähetargad tõlgendasid seda taevanähtust astroloogia põhimõtete kohaselt järgmiselt: Iisraelis sünnib maailma valitseja. Jupiter sümboliseerib maailmavalitsemist, Saturni peeti Palestiina planeediks ja Kalade tähtkuju Iisraeli tähtkujuks.
