Lugejakiri: hooldekodude tasud on ulmelised. Meie pere on maksmise pärast nii palju jagelenud, et omadega täiesti lõhki
Mind jätab poliitika üldiselt külmaks. Ajakirjanikel ja poliitikutel endal vast on huvitav, aga kõrvalt jätab see pigem lapsiku poriloopimise mulje. Aga sel nädalavahetusel ma isegi lugesin koalitsioonilepet. Siiral isiklikul põhjusel: mind huvitab pensionitõusu puudutav ja hooldekodude kohatasud.
Lootsin, et äkki midagigi. Sotsiaalteemade all hooldekodude kohtadest polnud midagi juttu. Polnud ka midagi konkreetset pensionitõusust, kõigest ümmargune mull. "Suurendame riikliku pensioni baasosa ja vähendame palgakomponendi osakaalu, eesmärgiga kujundada pensioni I sambast solidaarsem ja võrdsem sissetulek eakatele." Mis selle teadmisega pihta hakata? Kus on konkreetsed numbrid ja tähtajad? Nagu olen meedias pealkirju näinud, ega valitsusel eriti raha pole. Loodetakse, et äkki võtavad inimesed teisest sambast raha välja, et see siis omakorda kasutusele võtta.
Praegu on aga tühjus. Mul on nii lootusetu tunne. Mu isa on ammu surnud, ema 78. Olime ta sunnitud panema hooldekodusse, sest ta ei saa enam ise hakkama. Mul on veel vend ja õde, aga meil kõigil on oma töö ja palju teha, ei saaks pühenduda täiskohaga hooldamisele. Läheks kohe pankrotti. Minul ja õel on ka kooliealised lapsed. Vennal peret pole, aga ta on boheemlaslikum seiklejahing, ise juba 40 täis, aga rändab ringi, praegu Hispaanias, teeb juhutöid.
Hooldekodu kohta oli raske saada ja arvestades, et ema terve elu elanud ühes väikeses asulas Kesk-Eestis, ei tahtnud talle üliootamatut keskkonnavahetust Eesti teise otsa ka. Viimaks leidsime ühe hooldekodu, kohatasu on 750 eurot kuus. Tema enda pension on 400 euro ringis. Ülejäänu maksame peale. Omal tal sääste polnud. Mis korterisse puutub, siis see nüüd lihtsalt seisab. Mina ja õde elame Tallinnas. Seal asulas ei ole mingit korteriturgu, üritasime alguses müüa, aga ei läinud kuidagi. Vahepeal kolis üks õpetajanna sisse, maksis pea olematut üüriraha. Ta kolis talve alguses minema, seega maksame praegu ise kommunaale.
See ja hooldekodu summa - iga kuu üle 400 euro. Meil on õega nii palju mõttetuid vaidlusi, küll kurdab tema, et pole üldse raha, siis pean ise tunnistama, et ka mul raske. Mina olen üksikema, aga õel vähemasti mees kõrval, kes teenib päris hästi. Aga ega see tähenda, et nad rõõmsalt rahakotirauad avaks. Kui õega vestlen, lõppeb see alati vaidlusega. Imelik mõeldagi, et kunagi saime hästi läbi. Venna kohta pole midagi öelda, ta on nö Nipernaadi välismaal. Vahepeal ei saa nädalaid temaga ühendustki, rääkimata sellest, et ta rahaga abistaks.
Kõige selle keskel on mul emast kahju. Ta on hooldekodus küll üldiselt rahul, aga ta tunneb veidi, et on meile koormaks, et meie peame teda nüüd üleval pidama. Terve elu tööd rabanud naisena ei taha ta olla sellises ohvri rollis, kus ta ise midagi muuta ei saa. Paraku paistab, et ega helgemaid päevi pole oodata. Seda koalitsiooniteksti lugedes mõtlesin isegi kibedalt, et näe - selle jaoks raha leitakse, et inimene kiiremini eest ära kaoks. "Taastame 250-eurose matusetoetuse kõigile, suunates vastavad vahendid kohalikele omavalitsustele."
Aga minu ema ei taha kuskile kaduda, tema tahab inimväärikalt oma viimased aastad veeta ja tunda, et tema panus Eesti ellu on seda väärt, et ta saaks tasuta hooldekodukoha.
