Kui sõpradele oma koduotsingute tulemusest räägin, saavad nad ikka portsu naerda. Eks ta paras must huumor ole, aga minu jaoks väga mõru.

Panin aastaid tragilt raha kõrvale, et korteri ostmiseks sissemaks olemas oleks. Vanemad aitasid ka pisut ja möödunud sügise lõpus jõudsin nii kaugele, et hakkasin korterikuulutusi vaatama. Varasemalt ju taoline kogemus puudub. Olen elanud mõnes üürikorteris ja need on olnud uuemates majades, negatiivseid kogemusi napib.

Mul pole nii palju raha, et osta korter mõnes uusarenduses. Vaatasin tagasihoidlikumaid variante. Viimaks leidsin ühe, mis asub Tallinnas ühes magalarajoonis (ei hakka liiga täpseks minema, mõni elanik viib veel kokku). Vanem paneelikas. Aga korter oli kahetoaline ja remonditud, palju mööblit ja tehnikatki sees, mis jäi sinna alles. Hind tundus mõistlik. Usaldusväärsust tekitas ka see, et omanikku abistas üks asjalikuna tundunud maakler. Ma küsisin muu hulgas ka selle kohta ega seinad läbi kosta ja väitsid, et sellega kõik klaar. Vahetult mu kõrval naabriks oli nende sõnutsi kena abielupaar, kel noor poeg. Väga sõbralikud!

Ostsin korteri ära ja kolisin sisse. Peagi sain aru, mida see sõbralikkus tähendab. Seinad kostavad päris palju läbi ja see abielupaar pidevalt vaidleb. Mehel on viinaviga küljes. Tuleb koju ja hakkab lihtsalt sõimama. Kahtlustan, et seal ei piirdu tülid vaid vokaalsete võimete proovilepanekuga, mees ka lööb oma naist. Poiss on neil varateismeline. Temagi peale isa karjub.

Teate küll neid klišeesid, et kõige jubedam, kui naaber pidevalt klaverit klimberdab või pasunat puhub. Uskuge, päris elus on see veel jubedam kui võiks arvata. See poiss mängib trompetit ja harjutab päris tihti. Eriti meeldib talle seda teha keset pühapäeva. Ütleme nii, et virtuoosiga tegu pole, vahel tahaks lihtsalt pea padja alla peita ja üritada ignoreerida.

Minu kohal elab üks noormees, eks vist korteri üürinud. Oletan, et ju käib ülikoolis ja vanemad tasuvad elamise eest. Tal on pidevalt peod. Võiks suisa öelda, et esmaspäev on uus reede ehk ka argipäeviti. Paljud noored tulevad külla, lärmavad ja kuulen isegi nende samme. Ei kujuta ette, mis nad seal teevad. Hüppavad üles ja alla? Kuna neil rõdu, siis pidevalt käib voorimine, et seal suitsu teha. Sealtki kostab lärmi ja tihtipeale lasevad kõvasti muusikat. Kui ta käib ülikoolis, imestan, et jõuab sellega tegeleda. Põhitegevus näib olevat pidutsemine ja alkoholi tarvitamine.

Muidugi on majas ka palju vaikseid pensionäre ja sõbralikke perekondi, aga seltskond on kirju. Olen kuulnud, et osa inimesi ignoreerib täielikult ka ühistu arveid, mistõttu on keerukas planeerida trepikodade renoveerimist. Pean peeglisse vaatama ja tunnistama, et oleksin pidanud end enne ostmist ühistu asjadega kurssi viima, kas või majandusaasta aruannetele pilgu heitnud.

Ühistu esimees ise aga on täpselt selline onu Heino, kes tuttav "Tujurikkujast". Vanakooli mees, kes iga asja üle targutab ja üritab muhe olla. Kui palju olen kuulnud tema suust ka lauset "vanasti olid asjad ikka paremad". Ta korter on samas trepikojas, kus mul ja ma jooksen kogu aeg temaga kokku. Muudkui targutab ja targutab. Ma ei taha ebaviisakas ka olla, aga imelik on. Ma polegi aru saanud, kas see on tal isalik käitumine või üritab hoopis ligi ajada. Igatahes on need vestlused ebamugavad.

Kuna korter on võetud pikaajalise laenuga, siis ei saa ma kohe tormata seda müüma. Kui aga mingi aeg see võimalus tekib, siis ilmselt teen seda. Praegu ei näe küll, kuidas see väike kogukond seal paremaks muutuks.

Minu soovitus ka teistele - kui hakkate kodu ostma, siis kehtib reegel, et kontrolli kõik kümme korda üle ja alles siis tee lõplik otsus.