Lugejakiri: tühja need manitsused, Tallinnas on võimalik nii elada, et sõnagi eesti keelt ei oska
Ma ise olen eestlane, täpsemalt 20ndates tallinlanna. Ma töötan ühes IT-firmas ja meil on suur osa töötajaid välismaalased. Näiteks on inimesi Ukrainast, Indiast ja isegi USAst. Olin tükk aega suhtes ühe noormehega, kes Kiievist pärit. Ta oskas ladusalt nii inglise kui ka vene keelt. Me saime tuttavaks, kui ta oli Eestis progejana töötanud üle aasta, kuid ta ei teadnud eesti keeles praktiliselt ühtegi sõna. Väljendid, mida ta oskas, olid stiilis "tere", "aitäh" ja "terviseks".
Ta oli inimesena väga huvitav ja laia silmaringiga, aga tunnistan ausalt, et keeleteema mind veidi häiris. Üritasin utsitada teda õppima, aga see ei läinud talle üldse korda. Ta sai hakkama inglise keelega, nii tööl kui ka mujal.
Ma ei arva, et peaks nõudma igas ametis riigikeele oskust, aga üldiselt võiks motiveerida siin töötavaid välismaalasi keelt õppima küll. Näiteks tasuta keelekursused. Räägitakse palju venelastest, kes keelt ei oska, aga väga palju tuleb peale välistööjõudu mujalt, kes jäävadki siia elama, aga keelt ei oska. Mu kunagine klassiõde on abielus britiga ja nad elavad Eestis. Koduseks keeleks on inglise keel, nii lihtsalt on kujunenud.
Kiievi noormees, kellega suhtes olin, kiitis just Tallinna rahvusvahelisust, aga samas ei tekkinud tal meie riigiga mingit otsest sidet. Ka me kasvasime lahku ja praeguseks on ta mujale kolinud, viimati kuulsin, et ta elab Helsingis. Mis talle Eestit meenutama jääb? Ilmselt peamiselt joogi kõrvale öeldav "terviseks" ja teadmine, et siin saab ka keelt oskamata hakkama.
