Mees, kes lõpetas söömise ehk kes on õhutoiduline?

 (50)
Mees, kes lõpetas söömise ehk kes on õhutoiduline?
Foto: Taavi Arus

Kalju Paldis on üks omamoodi mees — näiteks oskab ta rääkida teemadel, millest kunagi varem midagi kuulnud pole. Kõige omapärasemaks teeb Kalju aga see, et mees pole juba aasta ja kolm kuud mitte kui midagi söönud.

Lugesin kunagi, et inimene vajab eluspüsimiseks nelja liiki toitu: tahket, vedelat, gaasilist ja emotsionaalset ehk vaimlist. Kõige kauem suudab inimene taluda tahke toidu puudumist, väga kuumas piirkonnas vedelikke tarbimata võib keha dehüdreeruda mõne tunniga, ilma gaasilise toidu ehk õhuta aga — eks igaüks ise teab, kaua ta hinge kinni pidada suudab. Kõige vähem suutvat inimene aga vastu pidada ilma vaimse toidu ehk muljete ja aistinguteta.

Maa tahab puhata

Kalju räägib, et nüüdsel ajal on ligi kolmveerand toiduainetööstusest piltlikult öeldes „tabletitööstus“. Varem sõid inimesed vähem, sest toit oli looduslikum. „Kurgid, tomatid, mõnel pool ka kartul kasvatatakse vedelike sees — ükski taim ei puutu kokku looduslike mineraalidega,“ selgitab Kalju oma juttu. „Kõige jaoks on keemilised ained, mis looduse kiiremini tootma panevad. Iisraeli lehm, kes on 12 kuud väljas, toodab 10 000 liitrit piima aastas, Eesti lehm toodab 8000 liitrit ilma laudast väljumata.“

Seotud lood:

Piima ja selle saaduste tootmisega on Kalju hästi kursis. Tema perefirma on piimatoodetega tegelenud juba viimased 20 aastat. „Ekspordime Eestisse piima ja piimatooteid Poolast ja mujalt maailmast,“ räägib Kalju ning kirjeldab värvikalt, kuidas Poolas elavad lehmad karjamaal ning söövad loomulikku toitu. „Selle aasta maikuus olin Poolas ja märkasin, et karjamaal oli näha vähem lehmi. Lehmad oli lautades. Poolakad ütlesid, et me jõuame teile järele ja hakkame ka lehmadele tablette söötma.“ See tegi Kalju nõutuks. „Olin alguses šokeeritud,“ tunnistab ta. Oma pikaajalistele kogemustele tuginedes on Kalju veendunud, et klassikaline põllumajandus kaob varsti täiesti ära.

„Aga mul on hea meel, et Eestimaa on roheluses ja et põllud ei tooda enam midagi,“ säilitab ta positiivsuse. „Tead, miks? Sest maa tahab puhata.“ Kalju rõhutab, et pidevalt räägitakse: meie tahame kasvatada rapsi, meie tahame kasvatada seda ja teist, küsimata, kas ka maa tahab midagi luua. Inimene on veendumusel, et maa peab talle kogu aeg midagi andma. Praegu aga saavad maa ja loodus ise valida, kus tahab kasvada kullerkupp ja kus hoopis sõnajalg.

Menüüs vesi ja kakao

Seitse aastat tagasi hakkas Kalju taimetoitlaseks. „Liha tundus liiga raske toiduna,“ põhjendab ta oma valikut. „Proovisin metsloomaliha — see ei olnud nii raske. Aga jäin taimede juurde. Alguses sõin ka natuke kala, kuid kolm aastat tagasi 2. detsembril läksin üle toortoidule.“ Seda jälle põhjusel, et tihe, kuumutatud toit tundus liiga raske. „Möödunud aastal 2. mail läksin üle piltlikult öeldes vedeltoidule — toitusin tol ajal ka mahladest, et keha rahulikult uuele režiimile üle läheks. Talvel jõin tihedama konsitstentsiga mahlu, nagu ploomi- ja virsikumahl, aga nüüd on möödunud juba kaks kuud, mil ma ei tavita enam ka mahlu. Võib-olla võtan nädalas ühe punnsuutäie.“
Vedelikest tarbib Kalju vett ja piparmündikakaod.

Kanget alkoholi pole Kalju tarbinud juba väga pikka aega. Õllejoomise lõpetas ta 22 aastat tagasi selle pärast, et kadus ära loomulik elav õlu. „Ma olen alati öelnud, et alkohol, tubakas ja narkootikumid on maailma parimad asjad, aga need mõeldi omal ajal välja hoopis teistel eesmärkidel ning neid tarbiti väga väikestes kogustes — ükski aine ei tohi inimese üle domineerida,“ ütleb Kalju ning lisab, et alkoholijoobes inimese sõnavara kahaneb 50–60 sõnani.
Kuidas aga organism omale vajalikud ained paljast vedelikust ikkagi kätte saab?

Kalju selgitab, et meid hirmutatakse pidevalt, et kui sa ei söö, siis sa sured. „Mina sain aga aru, et inimene suudab energiat ka teistmoodi vastu võtta. Minu põhimõte on, et kõigepealt muudan ma iseennast, töötan asjad enda jaoks loogiliselt ja mõistuslikult läbi. Ma püüan endale ära põhjendada, kust mina saan selle energia, kust ma saan selle mõtte. Ma teen kõigepealt asjad oma teadvusele selgeks. Siis võin öelda, et võite käia nii minu sõnade kui ka tegude järgi.“
Energia teistmoodi vastuvõtmist selgitab Kalju järgmiselt: enne kui õun tekib, on olemas info, info annab õunale kuju ja maitse ja värvi. „Kõigepealt me saame aru infost, et see on õun. Vanad rahvad ütlesid, et meil on aura ja erinevad kehad. Kui ma sellesama õuna toon oma kehale lähemale, siis puutub õuna energia minu energiaga kokku ning sealt kandub üle energoinformatsioon — süsivesikud, C-vitamiin ja muu selline — ning need hakkavad minu keha toitma. Füüsiliselt toitudes me kinnitame mateeria olemasolu, sest muidu me inimlikus mõttes ei usu, et on võimalik toituda ilma füüsiliselt söömata. Inimene vajab kinnitust, aga minul pole seda enam vaja — ma tean, et vajalikud energiad on minu ümber olemas ja ma saan nad endasse kutsuda ilma mateeriasse viimata.“

Aga füüsiline keha vajab ju ka füüsilist ainet?

„Selleks on vesi — igas aines on vesi ja vesi kannab kõike edasi.“
Järele teha ei soovita
Mulle ei anna ikka rahu küsimus, et kui vanasti inimesed väga looduslikult toitusid, siis miks nende eluiga lühem oli.
„Igal ajastul on inimkehal oma bioloogiline vanus,“ on Kaljul ka sellele küsimusele vastus olemas. „Omal ajal lahendas inimene oma ülesanded lühema ajaga.“
„Ajakirjas Medical Science — vist oli see väljaanne — kirjutati uurimusest, mille käigus võeti 200–500 aastat tagasi surnud inimeste luud ning uuriti, milliseid haigusi inimesed põdesid. Selgus, et haiguste jäljed praktiliselt puudusid. Olid epideemialained, aga üldiselt oli inimene terve. Lääne meditsiin räägib aga ikka, et inimesed surid haigustesse ja meie oleme nüüd tervendajad. Jaa, kindlasti hoitakse inimesi rohkem elus, aga inimese bioloogiline vanus suureneb.“
Kalju selgitab, et toidupalvel oli vanasti tähtis osa: sellega ühendati toidu energia oma energiaga ning toidu väärtus oli palju suurem.

Nii nagu Kalju ise praegu toitub — ainult veest — ta siiski teistele ei soovita. Küll aga soovitab ta enne söömist käed ära pesta, need toidu kohale asetada ning öelda oma sõnadega lihtne toidupalve, et keha omastaks sellest toidust energia, mida organism hetkel vajab, ning ülejäänud ained väljuksid kehast energiavälja salvestumata. „Seda peab ütlema häälega,“ täpsustab Kalju. „Hääl on vibratsioon. Samamoodi saab ka tablettidega teha — palute eemaldada ained, mis on organismile kahjulikud, käega minut-poolteist tableti kohal vastupäeva liigutades.“
Kalju perearst öelnud kord Kalju elukaaslasele, et ta usub tema asjadesse nii kaua, kui ta läheb tööle ja paneb valge kitli selga. „Ma väga austan oma doktorit, tal on kaks aspekti: üks on see, kes ta on vabal ajal, ja teine see, kes ta on tööl. Siis on talle õpetatud, et nii, nagu mina elan, elada ei saa.“

Kalju austab ka lääne meditsiini ja käib perioodiliselt arsti juures proove andmas. Viimati käis ta siis, kui oli juba veetoidule üle läinud. „Arstid olid šokeeritud: kõik proovid olid väga head, keegi ei saanud aru, kust ma saan kätte kogu oma vormi,“ räägib Kalju ja toob näite, et võib näiteks kaheksa tundi väsimatult puid lõhkuda, ilma et ka järgmisel päeval lihastes midagi tunda oleks. „Muutus teadvuses muudab ka keha. Mulle öeldi, et nahk hakkab kaduma, keha hakkab kuivetuma. Näidake, kus see on? Küüned on kõik korras, nahk on puhas.“

Vesi on kasulik

„Jooge teadlikult vett,“ soovitab Kalju. „Üle 50-aastased inimesed unustavad veetarbimise. Vesi aga juhib energiat. Vett juues soovitan juua toasooja või soojemat, et mitte keha hirmutada, ja paluda, et see vedelik kiiresti väljutaks kehast vanad energiad. Ja kindlasti jooge klaas või poolteist vett päevas selleks, et uut energoinfomatsiooni oma teadvusse tuua. 30 grammi vedelikku ühe kehakaalu kilogrammi kohta. Vedelike hulka käivad ka piimad ja mahlad. Julgege juua kohalikku kraanivett.“ Kalju räägib, kuidas ta on joonud kohalikku vett Indias ja Hispaanias ning kõik olid šokeeritud, et midagi ei juhtunud.

Kui on vaja võtta ravimeid, siis soovitab Kalju anda veele ülesande, et see puhastaks haiguskolde vanast energiast. Pool tundi pärast veejoomist tuleb võtta tablett. „Siis on vana energia eest ära puhastatud — kui viia vana energia peale uut energiat, siis ei jõua ravi asja tuumani.“
„Käige värske õhu käes ja puhastage kätega oma energiavälja,“ soovitab Kalju veel. „Visake minema kõik mõttetud ja ebavajalikud asjad, sest need tõmbavad tähelepanu ja väsitavad teadvust. Kustutage vana info oma ajust nagu arvutist.“

Õhutoidulised

Toitumiskontseptsioon breathariaanlus, mis on tuletatud inglisekeelsest sõnast „hingama“, väidab, et inimene on võimeline elama ilma füüsilise ja vedela toiduta, toitudes kõike ümbritsevast niinimetatud eluenergiast. Teaduslikust aspektist lähetudes pole see võimalik, sest see viib organasimi alatalitluse, dehüdratsiooni ning lõpuks surmani.

Üks kuulsamaid mittesööjaid on austraallane Ellen Green alias Jasmuheen. Ta on kirjutanud oma õpetusest mitmeid raamatuid. Kui Austraalia teleajakirjanikud saatest „60 minutit“ tegid temaga eksperimendi, kas ta ikka tõeliselt suudab ilma söömata ja joomata elada, siis kolmandal päeval ilmnesid tal tugevad dehüdratsiooni sümptomid, pulss kiirenes ning keha kaotas kaalust üle kuue kilo. Eksperimenti jälginud arst käskis selle lõpetada, enne kui asi väga kriitiliseks läheb.
On teada ka, et mõned inimesed on tema õpetusi järgides kurvalt lõpetanud, kuivanult, kui täpsem olla.

Maailmas on tuntuks saanud veel mitmeid mittesööjaid. Üks märkimisväärsemaid on aga 81-aastane indialane Prahlad Jani, kes väidetavalt pole tarvitanud tahket toitu ja vett juba viimased 70 aastat. 2003. ja 2010. aastal on meedikud tema mittesöömise oskust uurinud. Katsealune viibis mitme turvakaamera pideva jälgimise all. Tõdeti, et kahenädalase katseperioodi vältel ta tõesti ei söönud ega joonud midagi, ei käinud tualetis ega vajanud ka dialüüsi. Kuid kas ta on tõesti võimeline ka 70 aastat järgemööda mitte sööma, seda kommenteerida ei osatud. India ajakirjanikud on kritiseerinud ekperimentide korraldust ning seadnud kahtluse alla nende õigsuse.