Mida sööja pähklist saab?

Poelettidel valitsev pähkliteküllus võtab silmad kirjuks. Soovija võib proovida pistaatsia, kreeka, india, kašu, para jt pähkleid. Unustada ei tasu ka meie sarapuupähklit, mis maitseomadustelt kaugetele sugulastele sugugi alla ei jää.

Rahvasuus on meie omamaisel pähklikandjal palju nimesid: sarapuu, sarap, sarakas, pähklipuu. Kui viimase nime päritolu on kõigile selge, siis esimeste kujunemislugu väärib seletust. Nimelt kasutati kõnealust puud taludes sageli aiapiiretena ehk saradena, kusjuures selleks kõlbasid edukalt nii surnud oksad kui ka elavad puud. Tänapäeval hindab praktilise mõttelaadiga inimene eeskätt sarapuu vilju — pähkleid, mida augusti lõpus–septembri alguses puudelt korjata võib.

Alus sügisesele saagile pannakse juba varakevadel, mil sarapuud õitsevad. Sellest annavad tunnistust okstelt allarippuvad pikad urvad, mis sisaldavad isasõisi. Emasõied on põõsal pungakujuliste õisikutena. Tegemist on tuultolmlejaga ning osal ülitundlikel inimestel põhjustab sarapuu õietolm isegi allergiat. Head pähklisaaki ei kanna puud aga sugugi igal aastal. Rikkalik pähklinoos kordub tavaliselt iga kolme kuni viie aasta tagant. Pealt katab sarapuupähklit kõva puitunud kest, mis kaitseb tema sees leiduvat seemet ehk tuuma. Tuuma arvele langeb pähkli kogumassist tavaliselt kolmandik, heal juhul isegi pool. Enamus kultuurpähklite sorte ongi just õhukese kesta ja suurte viljadega.

Meil looduses kasvavad pähklid kaaluvad tavaliselt veidi üle poole grammi, kuid õnnelik korjaja võib leida ka grammiseid “hiiglasi”.

Pähklid kinnituvad narmastunud servadega lüdisse. Kui pähklid on küpsed, siis varisevad nad hõlpsalt. Kõige lihtsam olekski pähkleid nii korjata, et raputad suve lõpus oksi ja kogud allavarisenud saagi kokku. Paraku jõuab täisküpsuseni vaid väike osa viljadest, sest enamus korjatakse kärsitute kogujate poolt lihtsalt enne ära. Samas ei ole pooltoorelt korjatud pähklitel õiget maitset ega ka toiteväärtust ning nad kipuvad kergesti riknema.

Üks võimalus endale pähklisaak tagada on sarapuu kasvatamine aias. On olemas nii kultuursorte, kuid aias võib edukalt kasvatada ka sarapikust toodud põõsaid. Paraku peab sarapuukasvataja arvestama sellega, et lisaks inimestele hindavad hüva vilja ka paljud loomariigi asukad: peamiselt oravad, hiired ja isegi mitmed linnud. Sageli on ka nii, et pähkli purustamisel pudeneb sellest pruunikat kõdu või tervitab sööjat hoopis priske valkjas tõuk. Mõlemal juhul on süüdlaseks väike mardikas — pähklikärsakas.

Mida sööja pähklist saab?

Sarapuupähklite söödav sisu paistab silma eeskätt suure rasvasisaldusega, mis küünib 50–60%-ni vilja kogukaalust. Märkimisväärne on seegi, et rasvade koostises on rohkesti inimese organismile vajalikku kahte rasvhapet: oleiin- ja linoolhapet. Ka valke on pähklites rohkesti, nende arvele langeb 15–20% tuumade kaalust. Oluline on seegi, et pähklivalgud on aminohappeliselt koostiselt inimesele suhteliselt väärtuslikud. Kuid pähklite valgurikkusega seondub ka üks probleem. Nimelt on paljud inimesed pähklivalkude suhtes allergilised ja peavad seetõttu pähklite krõbistamisest üldse loobuma.

Pähklid on igas mõttes toitev suutäis. Väga oluline on pähklite kõrge toiteväärtus taimetoitlastele, kelle menüüs on need viljad vägagi olulisel kohal. Ehkki pähklite söömisel me tuntavalt magusat maitset ei tunne, ei tähenda see veel süsivesikute puudumist. Neid on pähklites kuni 10%. Just rasvarohkus ja veevaegus muudavadki pähklid eriti toitvaks suutäieks, mis annab rohkesti toiduenergiat. Sajagrammine ports puhastatud sarapuupähkleid annab sööjale sõltuvalt põhitoitainete vahekorrast 600–650 kilokalorit.

Kuid sarapuupähklite toiterikkuste loetelu pole sellega veel kaugeltki lõppenud. Märkimisväärne on pähklite kõrge vitamiinisisaldus, kusjuures esindatud on nii rasvlahustuvad vitamiinid (vitamiin E) kui ka vesilahustuvad (erinevad B-rühma vitamiinid). Teada tasub sedagi, et pähklisõber saab oma lemmiktoiduga ka piisavalt kaaliumi, fosforit, kaltsiumi ja magneesiumi.

Puhastatud sarapuupähklite tuumi on kasutatud ka raviotstarbel. Kosutava toiduna soovitati neid organismi üldise kurnatuse, alatoitluse ja nõrkuse korral. Toitainete paremaks omastamiseks soovitatakse peenekspurustatud pähklituumadest ja kuumast veest valmistada niinimetatud “pähklipiima”. Ammustest aegadest on soovitatud ka pähkliõli ja munavalge segu pähemäärimist juuste väljalangemise pidurdamiseks. Ja pähkliõli kasutatakse nüüdisajal ka paljude kosmeetikatoodete (seepide ja kreemide) koostises.

Väärtuslik toidulisand

Ammustel aegadel oli pähkel talulastele tõeliseks maiuseks, mida söödi peamiselt jõulude ajal. Pähklitega seondub rida vanasõnu “kõva pähkliga võib hambaid murda”, mõistatusi “padrikus pisike pajake, sees magus pudruke”, “suvel elab kasukas, talvel tikub välja”, “kuningas istub krooni sees, kivine kasukas seljas” ja isegi mänge. Nüüdisajal lisatakse sarapuupähkleid šokolaadile, müslidele, kakaokreemidele, jäätistele ning erinevatele kondiitri- ja pagaritoodetele. Sageli leiab tarbija selliste toodete koostisosade loetelust võõrapärase termini fundukk, mis koondab ühise nimetuse alla sarapuu kultuursortide viljad.

Lõunapoolsete maade menüüdes on aukohal sellised magustoidud, mis koosnevad purustatud sarapuupähklitest ja teistest kuivatatud puuviljadest (rosinatest, aprikoosidest jne) või pähklitest ja meest.

Pähklite toitaineterikkusest sugeneb ka üks oht. Nimelt on puhastatud pähklid meeldivaks kasvukeskkonnaks erinevatele hallitusseenetele. Omapoolse panusena eritavad hallitused pähklitesse erinevaid mürke ehk mükotoksiine. Need mürgid ei lagune kuumutamisel ega eemaldu ka riknenud pähklite pesemisel. Siit ka kindel soovitus — hallitanud pähkleid ei tasu kunagi süüa ning ohtlik on neid pakkuda ka lemmikloomadele.