Miks kõik perekondlikud koosviibimised ahastusega lõppevad?
Meil kõigil on kapis oma luukere, nimetuse all: „minu kõige kohutavam aastalõpp“. Näiteks, kui sugulased kukkusid üksteist solvama ning väikesed teravad torked kasvasid üle skandaalideks. Keegi aga põgenes lihtsalt peolt…
Oli lõpmata kahju hetkega haihtunud peomeeleolust — kingituste ootusest, rõõmsast kergusest, naljadest ja kohtumisrõõmust nendega, kes tõeliselt kallid on… Aga just nimelt seda peorõõmu tahaks nii väga sellel ainsal aasta võluööl kogeda.
Vihakobarad
Osaliselt on asi selles, et aastavahetusel teravneb meie maagiline mõtlemine. Me tunnetame erilist aastalõpu meeleolu: „Nii, kuidas uus aasta tuleb, nii ka selle edaspidi veedad“, „Mida soovid, see täitub“… See pole just eriti tõsine, ometi…
Miks me siiski usume, et just see hetk, 31. detsember, muudab laua ümber kogunenud pere, kus on alati arusaamatusi olnud, lausa ideaalseks? Tegelikult me lihtsalt tahame nii väga, et algav aasta oleks suurepärane ja kõik armastaksid üksteist. Idealiseerime tahtmatult oma peret, unustades, et oleme vahel pidanud tundma ka valu, kadedust, õiglusetust või armastuse puudust.
Samas me ei saa lihtsalt võtta ja maha kriipsutada neid tundeid oma elust ning häälestada end pidulikule lainele. Just seetõttu tekib pahatihti mikroskoopilisi motiive, et keegi seltskonnast endast välja läheks: „No kasvõi täna oleks ilma selleta hakkama saanud!“. Selline etteheide kõlab kõige sagedamini just peolauas. Me tunnetame selle õhtu erandlikkust, näeme selles erilist mõtet, kuigi see on vaid üksainus õhtu teiste talveõhtute reas. Seejuures on asjaolusid, mis võivad suhteid teravdada rohkem kui küll. Selleks võib olla pidu puudutav kommertslik ülespuhutud kära ning kogunenud pinged. Aasta lõpuks oleme liiga väsinud kõigest: tööl lõpeb finantsaasta, saabub kokkuvõtete tegemise aeg, kulutuste, ummikute ja toimetuste aeg. Ning meil on väga keeruline selle kõigega toime tulla.
Kaunis, nagu lapsepõlves
On ka teisi põhjusi. Et tunda siirast peorõõmu, tekitame endis peaaegu teadlikult regressiooni. Heietame lõputuid jutte sellest, kuidas kõik oli lapsepõlves, naudime mandariinikoorte või metsast toodud kuuse lõhna, otsime välja vanad mänguasjad ja riputame need (mitte meie poolt) kehtestatud järjekorras üles… See kõik on inimlikult täiesti arusaadav. Ainult et me unustame, et laps, keda me endis üritame äratada (või ärkab ta ise meilt küsimata), koosneb mitte ainult kaunist — kujutlusvõimest, fantaasiast, usaldusest ja rõõmust. Kohati on temas ka kadedust, solvumist, piiride ületamist… Üks ei saa läbi ilma teiseta. Just seetõttu suureneb oluliselt tõenäosus, et täiskasvanud solvuvad üksteise peale tühiste asjade pärast ja lähevad riidu.
Juhtub ka nii, et enne pühi ei suurene mitte ootusrõõm, vaid ärevus ja muretsemine. Tegelikult on see üsna keeruline aeg. Ega ilmaasjata ei püüa paljud meie hulgast ära sõita, täpsemalt — põgeneda keskkonnast, mis nõuab rõõmustamist kalendri järgi ning lisab samaaegselt suurel hulgal kohustusi ja kõikvõimalikke tegemisi.
Traditsioonilised väärtused
Kohati on suur erinevus pühadekaardi kauni pildi ja selle vahel, mis toimub meie sisemuses. Meil on raske lahti lasta rituaalidest — võimalik, et tunneme isegi rõõmu selle järjepidevuse üle, mis veel meie ellu jäänud on. Teisalt on kurb tõsiasi, et kõik on ette teada. Aga me ei saa keelduda perekondlikust laua taga istumisest, kuna ei taha oma vanemate silmis näida „halbade lastena“.
Lähedased reageerivad üsna valulikult keeldumisele ühineda perekondliku õhtuga, sest oma hingepõhjas saavad nad väga hästi aru, et ühine istumine laua taga polegi nii paeluv, et hoida kasvõi südaööni kõiki — eriti noori — koos. Aastavahetuse pidustuste planeerimine räägib palju sellest, kas peres osatakse üksteist hoida, väljendada oma soove ning samaaegselt austada teiste vabadust.
Pidu näitab meid otsekui peeglist ning me näeme seal endid just täpselt sellistena, nagu me tegelikult oleme: kui inimesed ja kui pereliikmed.
Püüdkem siis peoeelses saginas leida aega ja küsida endalt: kuidas meil on olnud lood erimeelsustega, etteheidetega, kadedusega, rivaalitsemisega? Kas meil on õnnestunud nendega toime tulla või oleme lihtsalt pühkinud konfliktide killud perekonna vaiba alla kokku? Kas meie ootused pole mitte liialt kõrged, kas solvumised pole asjatud, kas oleme valmis vastu tulema oma lähedastele ning eelkõige muutma midagi iseendas?
Küsi endalt: kas sa käitud kui täiskasvanu? Millist rolli mängid perekonnas? Kas sinu rivaalitsemine õdede-vendadega on möödanik? Kas oled valmis vastu võtma uusi pereliikmeid? Siin ei ole normatiive ega reegleid, üldiseid ja universaalseid lahendusi. Igaüks meist on unikaalne ja kordumatu.
Vastuste otsimine nendele tähtsatele küsimustele aitab paremini mõista, kes me oleme täna, tunnetada soovi liikuda edasi ning astuda isegi esimene samm. Ja pole välistatud, et tekib võimalus uut moodi, vabamalt ja rahulikumalt, vaadata oma perekonda, kellega me varsti kohtume — või siis mitte — aastavahetuse peolauas.
