Miks külla sõitvad sugulased eeldavad, et "rikkad pealinlased" neile kõik välja teevad?
Ma tutvusin oma mehega ülikoolis ja tulin Tallinnasse tema juurde elama. Hakkasin elama n-ö suurlinnaelu, vähemalt tol ajal mõtlesin ma endast kui vingest linnapreilist. Sain siin suurepärase töö ja nüüdseks oleme mõlemad karjääriredelil kõrgele roninud, meil on kaks koolis käivat tütart, suur maja ja koer. Minul, mehel ja vanemal tütrel on kõigil oma autod… Ühesõnaga, kurta ei saa. Mu õde jäi aga maale elama, leidis seal mehe, oli temaga 10 aastat abielus ja siis tuli lahutus. Alles jäi poeg, keda ta kasvatab nüüd uue mehega, kellega veel altari ette mindud pole.
Kui ma ütlen maal, siis ma mõtlen kohe päris maal… Pole seal suuri poode, kino, teatrit… Külapoeke, bussipeatus, isegi koolis peab poiss käima kümne kilomeetri kaugusel. Küll aga meeldib õele Tallinnas mul külas käia — loomulikult on mul alati hea meel ja külalistetuba ootab teda ja õepoega alati, kuid viimasel nüüd on asjad üle piiri läinud. Kolm nädalat tagasi ütles õde, et tuleks oma puhkuse ajal taas Tallinnasse ja loomulikult olin rõõmuga nõus. Sättisin külalistetoa valmis ja uurisin kohti, kuhu õe, tema lapse ja oma tütardega sõita. Suur oli mu üllatus, kui ta ilmus kohale koos uue mehega, keda olin ise varem vaid korra kohanud. Pidin kõik ümber korraldama, noorem tütar oli sunnitud nädal aega oma tuba poisiga jagama ja kui me kuhugi minna tahtsime, siis ikka kahe autoga — õe ja lastega oleksime kenasti ühte ära mahtunud, aga nüüd oli ju ka mees kaasas.
Sõitsime päris palju ringi ja bensiini kulus korralikult. Küll aga ei tulnud ainsatki ettepanekut bensiinikulud pooleks teha. Kui õhtul Selverist toitukraami ostsime, tõstis õde oma mehe õlled ja poja krõpsupaki minu korvi ja ei teinud teist nägugi, kui mina selle kõik kinni maksin. Püüdsin sellest mitte heituda, rõõm õe nägemisest oli suur ja olgem ausad, raha ma ju ka väga palju lugema ei pea. Kuid kui see nali nädal aega jätkus, sai ikka villand küll.
Käisime kinos, loomaaias, rannas… Ja ikka olid kulud minu kanda. Õde ostis mõned jäätised, aga needki vaid endale ja oma pojale. Kui püüdsin väljas söömas käies vihjata, et kas igaüks katab oma kulud, ütles ta kuidagi vabandavalt, et oi, sellega ta küll arvestanud pole, arvestas, et võõrustaja maksab…Lisaks veel mingi kirjeldamatult labane vihje stiilis "ma ei teadnudki, et sa oled raha lugema hakanud."
Nädala eest sõitis õde maale tagasi, aga minul jäi kuidagi eriti halb maik suhu. Kas selleks siis ongi mind vaja, et saaks tulla mõnusalt minu koju puhkama, nii et mina täidan kõhud ja sõidutan kuhu tarvis? Ma tean, et mu õde ei saa just väga palju palka, aga no olge nüüd… Ja mis mees see on, kes laseb praktiliselt võõral naisel oma õllede eest maksta? Ma saatsin õele meili, kus seda teemat puudutasin, kuid pole veel vastust saanud ja õigupoolest pelgan ka seda pisut. Ma tean, et ta plaanis oma poisi suve lõpuks veel natukeseks Tallinnasse saata, kuid nüüd ma ei tea enam, kuidas sellega läheb… Tean ju ette, et mingit taskuraha ta lapsele kaasa ei anna ja ma pean lihtsalt “oma lõbuks” õe lapsega tegelema.
Mida sellises olukorras ette võtta? Või olen ma lihtsalt ise kade ja kibestunud?
