Minu Afganistan: meikida tohib naine ennast ainult enne voodisse tulekut, oma mehe rõõmuks

 (100)
Minu Afganistan: meikida tohib naine ennast ainult enne voodisse tulekut, oma mehe rõõmuks
Pilt on illustreerivFreeImages/Alfonso Romero

Katkend Janek Somelari raamatust "Minu Afganistan", kirjastuselt Petrone Print.

Suuremast söögisaalist kostab araabiakeelne tervitus ja hetke pärast ilmub meie laua kõrvale Hamajun.

Ta kannab helehalli ülikonda, Luunja kurgi pikkuste ninadega rohelisi kingi, sama värvi särki, helehalli imetillukeste roheliste ristikulehtedega lipsu ja hoiab näpus roheliste plastraamidega moodsaid Aviatori päikeseprille. Kõik on toon toonis.

Afganistanis on asjad nagu linnuriigis — mehed on kirjumad. Naised on siin ka kirjud, aga seda võõrastele ei näidata. Ükskord varem osutas Hamajun kahele tänaval kõndivale afgaani naisele, kes olid ohtralt meigitud. „See ei ole hea, mu sõber,“ ütles ta mulle. „Liiga palju meiki. See on vale. Naised ei peaks sellisena väljas olema.“

Ma arvasin, et ta mõtlebki lihtsalt halvasti tehtud meiki, ja ütlesin naljaga: „Sina muidugi käsid oma naisel koti pähe tõmmata, enne kui ta õue läheb.“ Hamajun on väga läänemeelne ja avatud silmaringiga afgaan. Muidu ei oleks ma saanud tema ja ta naise kulul nalja visata. Paistab, et läksin siiski üle piiri, sest ta kogus end natuke, enne kui vastas: „Ei, Janek, minu naine ei pea alati burkat kandma, aga meikida tohib ta ennast ainult õhtul, enne voodisse tulekut. Oma mehe rõõmuks.“

Hamajun on meil nüüd abiks ministri visiiti ette valmistades. Jälle poole kohaga vabatahtlikult, sest Eesti esinduse jaoks ta ei tööta, raha ta selle eest ei saa ja keegi talle midagi muud ka lubanud ei ole. Ometi on ta täna enne tööleminekut kohal ja seletab meile, kuidas Afganistani välisministeeriumi protokolliosakond töötab ja kellega peaksime seal ühendust võtma, et kõige paremini ministri visiidi julgestamist organiseerida.

Seotud lood:

Niisugused kontaktid on Afganistanis veel suurema kaaluga kui Euroopas. Kuigi üksikute tegevusvaldkonnapõhiste eranditega, võib siiski üldistada, et ilma kontaktideta riskid Euroopas palju kaotada. Ilma usaldusväärsete kontaktideta Afganistanis riskid kaotada kõik, kui aluseks võtta, et elus olemine on põhitingimus ja sellest lähtub kõik.

Võtan esimese lonksu oma apelsinimahla. See on üllatavalt hõrk. Võib-olla mekib nektar siinses miljöös paremini, nagu kõlab ka muusika ruumides erinevalt. Võib-olla tuleb see Afganistani suve püsivast januseisundist või mõnest muust mahlavälisest nähtusest, aga see tundub mulle ebamaiselt hea — värske, magus ja rikas.

„Sa raisk, kui hea mahl!“ teatan imestusest silmi punnitades.

„Misasja?“ küsib Veiko oma klaasi käest pannes. „Las ma maitsen.“

„Siia on suhkrut pandud,“ teatab ta tuimalt degusteerimistulemuse.

„Värskelt pressitud mahlade sisse ei panda suhkrut!“ protesteerin ma, nagu oleks mu mahlasse sülitatud. „Ma maitsen sinu oma. Ma pole arbuusimahla kunagi saanud.“