Minu Jamaica: muusikat võetakse siin äärmiselt tõsiselt!
Minule on eriliselt suur tunnustus, kui kohalik elanik arvab, et ma olen ka kohalik (kuigi valgenahaline). Nagu Bob Marley ütles: „Kodu, kodu on seal, kus ma olen, kodu on minu peas.”
Tunnen end siin selles maailma kriminaalseimas linnas juba suhteliselt koduselt, seda enam, et minuga ei ole siin midagi halba juhtunud ja mul pole Kingstonist ühtegi tõsiseltvõetavat negatiivset kogemust (need pärinevad pigem Montego Bayst, tollest peamisest turismilinnast). Sellest hoolimata olen linnatänavatel liikudes kergelt pinges ja ülivalvas oma mõttelist turvalist perimeetrit luues ning seda jälgides. Seetõttu hingan kergendunult niipea, kui poeuksest sisse astun. Järgmisel hetkel ei hinga ma vähemalt minuti jagu, sest avanev vaatepilt paneb justkui aja seisma. See on nagu „Matrixi” filmis — kõik toimub nagu aegluubis ja see, mida ma näen, võtab sõna otseses mõttes hingetuks: plaadid, plaadid, muusika, melu ja inimesed, kes seda armastavad. Väga kirju pilt, nii et ma ei oskagí esialgu üheski suunas liikuda.
Ma vaid vaatan ja naudin seda muljetavaldavat vaatepilti, mida olen varem näinud vaid teleka vahendusel ja mis toona tundus muinasjutuliselt kauge ja kättesaamatu. Mad!
Üks seltskond seisab vastasseinas asuva, kassa moodi putka ees ja nende ees kõrguvad kolmekümnesentimeetrised singlite virnad. Kõik tuttuued ja valmis omanikku vahetama. Teine punt trügib pika plaadileti taga, ägedalt kätega vehkides ja kõlaritest hirmkõvasti kostvat muusikat pea sama valjult kommenteerides. Pika leti taga askeldab kaks müüjat, neist üks opereerib kahe plaadimängijaga, vahetades iga minuti tagant lugu, teine annab plaate ette ja suhtleb klientidega.
Kui tuleb mõni hea lugu, tõuseb poes lärm kohe suureks, sest siis tahavad kõik selle kohta oma arvamust avaldada ja plaati ka endale saada. Protsess on selline, et kui tahta plaati, siis tuleb tõsta häält või kätt ja üks kahest müüjast otsib tuttuue singli oma selja taga asuvast riiulist, kuhu on paigutatud tuhanded plaadid. Kõik seitsmetollised, originaalne Jamaica vinüültoode ja värske muusika. Niipea, kui kellelegi lugu meeldib, pakutakse talle veel mõnd selle plaadifirma toodangut, ainult mõne teise artistiga, rütmipõhi jääb tavaliselt täpselt samaks. Või pakutakse sama artisti, aga teise plaadifirma ja rütmiga lugu. Oleneb kliendi soovist ja müüja agressiivsusest ning müügioskustest. Pean tunnistama, et umbes poole tunniga on minu ette kogunenud juba oma kolmkümmend-nelikümmend singlit. Võtan plaate nii, et head lugu mitu koopiat — ikka mõeldes sõpradele, kes nii Eestis kui ka Soomes oleks nendest huvitatud. Imestusega vaatan, et müüjad käituvad plaatidega üsna hooletult, neid loopides ja kätega näperdades, aga hiljem saan aru, millest selline niinimetatud hoolimatus ning ükskõiksus.
Point on selles, et neid ühe loo singleid tuleb sinna poodi nädalas tuhandeid ja väga tihti viiakse nad ka sama targalt tagasi plaadipressi, et plast üles sulatada ja sellele järgmine uus lugu vormida. Mõni parem lugu jääb püsima ja sellest tehakse lisapress.
Kaks tundi möödub nagu niuhti, tõstan raske plaadivirna leti nurka hoiule, teiste klientide eest ära ja plaanin teha ukse taga väikese suitsupausi. Väljas tunnen, et need ongi Jamaica jõulud, need on minu jõulukingid, hoolimata troopilisest palavusest ning juulikuust. Rahunen maha, pea muutub selgemaks ja sukeldun uuesti muusikamaailma…
Nüüd ei võtagi ma igat plaati oma virna, sest minu kriitikameel on suurenenud ja mõned singlid on mul juba varasemast ajast kodus olemas. Ka pood hakkab tühjenema, vaid mina olengi tõelise fanatina ja suure muusikasõbrana sinna jäänud. Müüjatel on ka igav, sest mass on kadunud ja need, kes veel on, uudistavad niisama. Üks meestest pakub välja, et tulgu ma ise leti taha muusikat otsima ja kuulama, sest nad lähevad natukeseks hinge tõmbama. Olen sellisest usaldusest siiralt üllatunud, kuid haaran pakkumisest kohe kinni, lootuses omal käel leida riiulitelt midagi sellist, mille peale reggae-muusikaga, eriti Jamaica trendidega kaasaskäivad poemüüjad ei oska ehk tullagi.
Nii ma seal siis sebin — lappan läbi vanad virnad, sorteerin uute plaatide rivi — ja muudkui kuulan neid vaheldumisi (läbi poe suurte kõlarite loomulikult!). Sel ajal on poodi aga jälle kliente hakanud kogunema ja teisel pool letti on juba kenake kamp, kes minu muusikavalikule kommenteerides kaasa elab ja paljusid plaate minu eeskujul ka enda tarbeks välja sorteerib.
Olen eneselegi märkamatult juba müüja rolli astunud ning paistab, et sellise näoga, nagu oleksin juba vana kala, sest kliendid küsivad minu käest nii värskeid lugusid kui artiste, kellest ma pole veel kuulnudki. Vabandan, et ma tegelikult ei tööta siin, vaid olen fanatist „hulgiklient”. See vabandus ei jõua paljude teadvusesse ja ikka suheldakse minuga kui klienditeenindajaga. Appi, olen pigis!
Just sel hetkel, kui plaanin leti tagant põgeneda, tulevad õnneks ka päris müüjad tagasi ja vabastavad mu lugupidamisavalduste saatel ametist.
Tunnen, et mu vaim hakkab väsima, ja tahan tasuda oma ostude eest ning selleks korraks oma poeskäigu lõppenuks lugeda. Kuna tegin poes natukene tööd ja olen hulgiostja, kauplen hinda veidi alla. Tegelikult oleks kogu see kraam ka letihinnaga ülisoodsalt käes, aga kuna küsija suu pihta ei lööda, siis lastaksegi hinda minu jaoks veel ekstra alla.
Ostan ligi kolmsada singlit. Kuna pean kraami ka hotelli tassima, otsustan poe ukse ees korraks enne teele asumist hinge tõmmata. Seal tuleb minu juurde üks noor mees, ühes käes hoiab ta seitsmekate pakki, nii et pöial on mugavalt plaadi keskel asuvast suurest august läbi, ja teises käes on tal Nokia telefon. Ta tutvustab ennast kui artisti Black Lion ja lisab, et nägi mind ennist poes plaate müümas. Järgmisena pärib ta, kas ma oleksin huvitatud tema lugude ostmisest või poodi komisjonimüüki võtmisest — ta saaks pakkuda väga head hinda. Ning lisab, et ta on tõesti tuntud tegija. No ja muu jutt samas vaimus. Vabandan, et ma tõesti ei tööta poes, olen vaid suur jamaica muusika austaja ja jamaica kultuuri maaletooja väikeses Euroopa riigis nimega Eesti.
Selle jutuga ma mehest lahti ei saa (nagu salamisi olin lootnud), vaid ta silmad lähevad veel rohkem särama ja ta küsib, kas ma äkki tahan teha dubplaadi lindistuse. Ja lisab oma Nokia-käega vehkides, et ta võib kohe stuudiosse helistada: „Jamaica, no problem.” Püüan mehest viisakalt lahti saada, ja see õnnestub pärast seda, kui olen ostnud tema käest kaks poe hinnaga võrreldes poole odavamat plaati. Hiljem kuulan neid kodus, täitsa okei plaadid, aga ei midagi erilist ja vaimustavat.
Nüüd on vaja kraam hotelli viia ja kuidagi seljakotti mahutada, niimoodi, et ma ei peaks kotti lennukipagasisse andma, sest ma ei usalda pikki, lõputuid pagasilinte kusagil maa all.
