Minu Kambodža: paksude ameeriklaste kõhtu silitavad "seltsidaamid" on igapäevane nähtus

 (8)
Minu Kambodža: paksude ameeriklaste kõhtu silitavad "seltsidaamid" on igapäevane nähtus
Foto: Morguefile. Pilt on illlustratiivne

Katkend Ain parmase raamatust "Minu Kambodža" kirjastuselt Petrone Print.

„I love you, darling!“ lõpetab hotellibasseini ääres telefonikõnet umbes 60aastane kogukas ameeriklane. Eelnev pealt kuuldud kõnekatke ei jäta kahtlust, et toru teisel pool pole mitte laps, õde või sõber, vaid ikkagi proua ameeriklane. Härra kõht on nagu Munamägi enne jääaja tulekut ning ülakeha katvad tätoveeringud, fataalsete sümbolitega klotsersõrmus ja pikem täishabe annavad aimu mehe tõsisemast motohuvist. Kõne lõpetatud, laskub mööda treppi basseini juurde kohalik noorik koos teise samast vanuseklassist mehega. Istutakse ameeriklase manu, lauale asetatakse liitrine rummipudel ja masinavärk läheb jälle käima.

Ei julge neid plikasid tingimata prostituutideks nimetada, sest siinmail kutsutakse neid ka karaoketüdrukuteks, taksoneidudeks ja hostess-baaridaamideks, kuid ega sisu kuigi palju ei muutu. Nende riietus ei jäta ruumi alternatiivseteks arvamusteks, sest korralikud khmeeri naised riietuvad väga konservatiivselt — kinninööbitud pluusid, pikad püksid või seelikud, mõni noorem ehk šortsides või põlvedeni ulatuvas seelikus. Millimeetri täpsusega mööda kehakumerusi liibuv lühike kleit, üliminiseelik ehk niinimetatud lai vöö ning platvormtallaga stiletod on korralike tüdrukute jaoks kindlasti no-no.

Nii lähevadki khmeeri tüdrukud valgete meestega kaasa ning ei saagi päris täpselt aru, kas see on välja tehtud drinkide ja mõnusa äraolemise või raha pärast. Enamasti on põhjuseks siiski raha, sest seltsidaamid on juba ammustest aegadest olnud omamoodi kultuuri osa ning neid väisavad ka paljud khmeeri mehed.

Seotud lood:

Paradoksaalne on, et prostitutsiooni kui nähtust tolereeritakse Kambodža ühiskonnas laialdaselt, kuid mitte teenusepakkujapreilisid. Nende peale vaatab sootsium varjamatu halvakspanuga kui madalama sordi naistele, ehkki sageli saadavad need kehvadest küladest pärit tüdrukud kogu oma teenistuse maale perele ning paljud abielunaised aktsepteerivad, et nende mehed käivad aeg-ajalt mõnda teist piigat noolimas. Kambodža ühiskond on siiani vägagi meestekeskne ning vaid kõige julgematel naistel on olnud piisavalt julgust, tahtmist või võimalust oma abikaasa varanatuke sellise asja peale ukse taha tõsta või ise minema kolida.

Tõsi küll, korra oli näha ka situatsiooni, kus rollid olid taas vahetunud ning tõmmut khmeeripoissi talutas rannas keskealine valge naine. Mis teha, see ongi nõudluse ja pakkumise joongraafik, mille lõikumiskohas tekib punkt nimega hind. Olgu selleks siis öö kodulinna lukshotellis, ringreis mööda kodumaad või rahaline toetus oma perele. Ära mõista kohut, et sinu üle kohut ei mõistetaks.