Minu Pariis: "Ma vihkan teda, hobusenägu!" ehk kuidas moepealinnas modelle valitakse...

 (10)
Minu Pariis: "Ma vihkan teda, hobusenägu!" ehk kuidas moepealinnas modelle valitakse...
Scanpix

Katkend Urmas Väljaotsa raamatust "Minu Pariis", kirjastuselt Petrone Print.

Kiire on! Aitan meeste moenädala ajal korraldada show casting’uid ehk modellide valimisi. Teen seda kõike ühes pressibüroos. Tundub, et moemaailmas ongi show’de korraldamine inimeste põhitöö — riiete väljalaenutamise ja vastuvõttudel hängimise kõrval.
Peale modellide ülevaatamise vastutan booking’ute ja fitting’ute (maakeeli riideproovide) ajakavade ehk sisuliselt kogu modellidega seonduva logistika eest, mille jaoks on palju Exceli tabeleid vaja. Jääb mulje, et büroos peale minu keegi teine neid organiseeritult kasutada ei oska. Ripun kogu aeg telefoni otsas. Teisel pool on modelliagentuurid ja kliendid. Kohati kolm liini korraga, nagu telefonioperaator. Hästi intensiivne. Aga mõnusa adrenaliiniga, kui näed asja sujuvat.
Klientide hulgas oli meil jaapanlasi, korealasi ja ka paar tuntud belglast.

Kui kliendid on enamasti lahked ning võrdlemisi rahulikud, siis casting director’id on labiilsed tüübid. Hüsteeriahood vahelduvad eufooriaga. Kohati ollakse väga ennast täis, samas ääretult kahtlevad.
„Helista kohe sellesse agentuuri ja pane mulle need poisid kinni!” kõlab käsklus.
Poisid kinni pandud.
Pool tundi hiljem. „Ei, ei, EI, see poiss ikka ei sobi! C’est un monstre! (Jubedik!) Ma ei taha teda näha, saad sa aru, ma EI TAHA, et disainer teda näeks! Palun tühista ta kohe, ma ei suudaks seda hobust välja kannatada.”
Helistan ja tühistan option’i (modellimaailmas tähistab see reserveeringut). Loomulikult on poisse täiskomplektist puudu. Osal on vahetult enne või pärast meid mõne väga eksklusiivse moemaja etendus ja loomulikult on nemad olulisemad. Õnneks korraldab meie agentuur päris palju show’sid ning seda juba aastaid, nii on üldiselt agentuuridega head suhted ning saab ka endale poisse välja kaubelda.
„Ohh… Mis me teeme? Ma tahaks, et ta teeks veel selle etenduse, ta peab selle etenduse tegema!” Ja modellikaart paigutub seinal asuval etenduste plaanil ümber.
„Aga ta on meil juba kahes show’s.”
Mürgine pilk. Olen kui tüütu putukas, kes reaalsust meelde tuletades elamist segab.
„Äkki tema?”
Ei, EI, EI, je le detèste! C’est un cheval! (Ma vihkan teda, hobusenägu.) Väga ennast täis, ta ei ole viisakas, ta arvab endast ei-tea-mida,” kõlab diagnoos. „Ma ei saa taga koos töötada!” Eile veel oli ta kaart favoriitide hunnikus.

Seotud lood:

Läheme uuele ringile ja lappame läbi kümneid, lausa sadu modellikaarte. Lõpuks kutsume selle ennasttäis hobuse siiski välja.
Teisel kliendil pole sel hooajal üldse raha. Rasked majandusolud, aga meie agentuuri šeff on lubanud talle etenduse korraldada tasuta. Tegelikult ei ole see võimalik, sest modellidel on ametiühingute poolt kehtestatud miinimumtaks. Alla selle ei kõnni ükski agentuuri mannekeen.
Disainer lappab kaarte ja korraldab casting’ut. „Tahaks teda ja teda ja teda.” „Jaa, teeme nii, muidugi, väga hea valik,” kiidab šeff takka. Alles eile oli ta öelnud, kuidas sellel disaineril on väga halb meestemaitse ja nii proovib ta sisse surada tema meelest seda järgmist kuulsat nägu, kelle avastamise au loodab endale kahmata. Mida rohkemates etendustes teda nähakse, seda suuremad šansid on. Igaühe ego vajab paitusi.
Enamasti on nad aga selle disaineri mudelite jaoks lihtsalt liiga saledad ja nii saavad nad puhtpraktilistel põhjustel välja praagitud!
„Teda me ei saa, ta on liiga kallis,” proovin nad reaalsusesse tagasi tuua. Disainer vaatab mind mõistmatult.
„Urmas, tule, palun!” kutsub šeff mind kõrvale. „Ära tema juuresolekul kunagi, saad sa aru, MITTE KUNAGI rahast räägi. See on keelatud! KEELATUD!”
Okei. Tagasi pöördudes näen, et disainer on kuulekalt poisi kaardi kõrvale pannud ja otsib uusi alternatiive. Mõistlik inimene.

Loe veel

„Katastroof! See on katastroof! No vaata vaid seda valikut! Mis etendust me nende jubedikega teha saame!” kimub šeff närviliselt suitsu. Ta on omadega täiesti läbi. Magamata ja kustunud.
Modelliplaanil on võrreldes eilsega vahetunud ehk kaks nägu ja alles ta hõiskas: „Suurepärane! No vaata ometi, milline komplekt! Sellest saab parim show!”
„No aga ei ole ju hullu, jummala korralik valik on, vaata…” proovin teda lohutada.
„Ei, ei, ei, see ei kõlba kuskile, vaiki, palun! Sa ajad asja vaid hullemaks.”
Oi-oi, sisetunne ütleb, et saan taas näha moedraamat kogu ilus ja hiilguses.
„Ma ei saa nii, ma olen väsinud, ma ei suuda enam!” karjatab ta. Ta silmaalused on mustad, nägu kaame ning käed värisevad.
„Palun kuula mind!” ütlen kindlalt ja rahulikult talle otse silma vaadates. „Kõik saab korda, meil on väga kena valik.”
„Ära karju mu peale!” prahvatab ta. Vahel tahaks neile lihtsalt kõrvakiilu anda. „Huvitav, kas hilbunduses on normaalse inimese moodi suhtlemine absoluutselt vastunäidustatud?” juurdlen omaette.

Eks see lavataguse niiditõmbaja roll olegi väga kurnav. Kas ma teen õige valiku? Kas need on ikka õiged poisid? Kogu aeg peab endale esitama neid moemaailma eksistentsiaalseid küsimusi.
Tegelikult kedagi ju nagunii ei koti, kes seal laval paari tuntuma modelli vahel vilksatavad, kui nad just väga mööda pole — ja see on juba suhteline mõiste. Pseudoprobleemid ning suurushullustus. Liiatigi kui tegu on marginaalsema brändiga, mida nagunii keegi ei tea.
Eks mu hinnang ole mõistagi natuke liialdatud ja ebaõiglane. Samamoodi äärmuslik nagu seesama moeilmgi. Kõigil neist on ju oma huvigrupid, ajakirjanikud ja publik, paarsada inimest, kes laval marssijaid pingsalt jälgivad. Kuid lõppude lõpuks mitte kõiki nende hulgast. Oluline on üldmulje. Pealegi, nagu märgitud, on iluaspekt ju suhteline.
Sellegipoolest võiks olla natuke rohkem kainet meelt ja reaalsustaju.

Kohati lausa kahju neist lapseohtu inimestest, kes modellitööd teevad. Ükski täiskasvanu seda ametit sellisel kujul tõesti pidada ei tohiks. Longi oma modellialbumiga kannatlikult mööda võõrast linna ringi — suurem osa on ju välismaalased. Kogu aeg tuleb tore ja sõbralik olla, sest iial ei tea, kes sind vastu võtab.
Mõnda kohta tuleb päeva jooksul isegi tagasi minna ning ikka ja alati sedasama teha — näitad book’i, kõnnid edasi-tagasi, proovid paar kuube selga, vahel võtad särgi seljast, siis tehakse paar polaroidi. Tänatakse ja taas vantsi edasi. Sest casting’utel kliendid midagi sulle eriti ei ütle. Vaid arusaamatud võõrkeelsed kommentaarid, ja elad teadmatuses edasi. Kuni ehk agent helistab ja ütleb, et sulle on option pandud ehk ootamas on potentsiaalne töö.

Ning õnnelik pead olema, kui erinevate klientide vahel vooridagi saad, sest see tähendab, et vähemasti foto alusel on sind välja kutsutud ning seega oled tööle sammuke lähemal. Hästi kannatliku loomuga tuleb olla. Seepärast see noorukitele sobibki, nagu suvel marjakorjamine või lehemüüminegi. Enne etendust ootad taas karjas koos — käid teistega nurga taga suitsu tegemas, vahetad arvutimänge ja uurid teise iPodi peal olevat muusikat, vahel kirud kliente.
Pealegi pole ka meesmodellide palk midagi väga erilist. Väidetavalt oli veel paar aastat tagasi ametiühingute kehtestatud miinimum natuke alla viiesaja euro show eest. Selle ja tuhande euro vahele suurem hulk show-honorare ka jäävad, sellest tuleb veel maha arvata agentuuritasud.
Üllataval kombel hakkas silma, et ameeriklaste, prantslaste, sakslaste, brasiillaste ja teiste kõrval on palju… läti poisse!
Tundub, et Lätis on keegi heade sidemete ja silmadega tubli skaut, kes neid muudkui välja saadab. Guntars, Rai- nis, Girts, Janis, Imants, Karlis ja nii edasi… Proovisin minagi neid puššida ja nii said kolm läti poissi mitmele meie etendusele. Muidugi olid poisid ka väga hea potentsiaaliga — tegid just enne meie show’d Milanos eksklusiivselt Prada, Gucci ja teiste etendusi. Vastasid tolle hetke niinimetatud ilukriteeriumidele.
Ning siis üks tervitas mind ootamatult: „Tere tulemast!” Olin ühele ta kolleegile oma päritolu reetnud.

Braavo! BRAAVO! BRAA-AAV-VOO-OO!!! Magnifique!!!” kõlavad hüüded, hüüatused ja väike lipitsev aplausike, kui üritusega rohkem või vähem seotud tegelinskid lava taha tormavad, et kah asjaosalised näida ning moeloojale kaela viskuda või vähemalt põsele suudelda. Show-eelsest hüsteeriast etendusjärgsesse eufooriasse.
„J’ai adoré votre défilé! Suurepärane show!” Võidujoovastuses paugub šampus ning näod on laia naeru täis.
Laval ei toimunud midagi erilist. Ei midagi epohhiloovat. Tavaline armas etendus mittemidagiütleva muusika ning ammunähtud stilistikaga… Aga kommentaarid on ülivõrdeis. Ka keskpärasus tuleb grandioosseks mängida. Teeselda, et kõik on kõige paremas korras. Muidu poleks see moemaailm.
Kõik etendused läksid nii, nagu pidid. Modellid hilinesid tavapäraselt, kuid tulemata ei jäänud keegi. See on ka põhjuseks, miks etendused alati hiljaks jäävad — töökamad modellid. Töökamad modellid (ja popimad külalised) peavad end ju poole tunniga ühest kohast teise transportima, siis veel meigi, soengu tegema ja riidessegi saama. Nii need hilinemised kuhjuvadki.