Minu Prantsuse Guajaana: kui naine on korra "doominoga" saanud, siis ta ilma enam ei taha

 (29)
kauplus Ulakas Kaunitar
kauplus Ulakas Kaunitar Foto: Eva Ligi

Katkend Sergei Põlme raamatust "Minu Prantsuse Guajaanast" kirjastuselt Petrone Print.

Hiliseks lõunaks toob Apentu mulle möiraahvi liha riisiga. Ta on paari päeva eest jahiretkel koos Raymondiga mõned loomad lasknud, mis nüüd toidulauale jõudsid. Viimasel ajal juhtus üha sagedamini, et mustanahaline pere valmistas toitu ka minule. Järk-järgult olen nii omaks võetud, et mind koheldakse otsekui pereliiget ning ühised lõuna- ja õhtusöögid on vaikimisi muutunud pigem reegliks kui erandiks. Kõhu täis söönud, võtan hütiesisel pingil istet ja jälgin, mismoodi Raymond poolkodustatud pärdikut banaanitükkidega toidab. Kui pärdik toidu vastu huvi kaotab, teeb Raymond ettepaneku minna lähedal asuvale raiesmikule vaatama, kas öine vihm on ehk liiga teinud hiljuti istutatud ravimtaimedele. Nõustun meeleldi, sest ilm püsib endiselt kena ja tean, et raiesmikult avaneb selge ilmaga imeilus vaade Cacao mägedele. Pealegi võib tee peal näha mõnd huvitavat looma või lindu — kunagi ei või teada, millega vihmamets üllatab. Alles hiljuti oli Fatima armuke Marque näinud sealsel teel jaaguari jalutamas. Minul pole see ikka veel õnnestunud, ehkki olen siinsest seltskonnast see, kes kõige kauem metsas viibib. Raymond haarab kaasa ühe lüheldase matšeete ja me asume teele. Kuna Raymondi naine Siata on teist korda lapseootel, pärin jutu jätkuks, kas nad lapse sugu juba teavad.

Seotud lood:

„Jah, mu naine käis arsti juures, kui ta hiljuti Surinamet külastas,” ütleb Raymond. „Ka teine tuleb tütar. Aga ma tahan tulevikus veel lapsi teha… Ja kui mul kunagi poiss sünnib, siis panen nimeks Sergei!” lausub ta minu üllatuseks. Pole just tavaline nimi ühele Suriname lapsele. Olen meelitatud. Järsku otsustab Raymond teemat vahetada.

„Sergei, kas teil Eestis on ka doominot?”
„Doominot?” kordan küsivalt üle, et veenduda, kas ma saan õigesti aru. On ju meievaheline suhtlus rajatud valdavalt moonutatud laensõnadele inglise, prantsuse, kreool- ja saramaka keelest. Sedasi tuleb üksjagu tihti möödarääkimisi, eriti kui kerkivad esile uued teemad või mõisted. Tihtipeale tuleb kõike topelt üle seletada, lihtlausetega puust ja punaseks teha, et vältida arusaamatusi.
„Doominot jah,” kinnitab ta öeldut.
Raymond mängis tihti nooremate õdedega kaarte. Kaardid olid sage ajaviide, kui tihe vihmasadu muutis igasugused välised toimetused võimatuks. Ometi tundub küsimus veider ja miski Raymondi näoilmes laseb aimata, et ta ei pea ilmselt lauamängu silmas.
„Ikka on Eestis doominot,” vastan ebalevalt. „Kas see on Eestis sage?”
„No vanasti oli ehk populaarsem, tänapäeval juba vähem. Aga inimesed ikkagi teavad, misasi on doomino. Ka minul on kodus doomino. See on selline mäng, eks ole? Nagu kaardimängu moodi veidi, aga kaartide asemel on sellised nupud,” seletan oma versiooni doominost.
Raymond vaatab mulle arusaamatu pilguga otsa.
„Ei, doomino ei ole mingi mäng,” ütleb ta. „See on selline… noh, tead küll… see, mida mehed omale panevad,” jätkab ta, justkui väikesele lapsele seletades.

Aiman, et teema puudutab täiskasvanute valdkonda. Sellest ka Raymondi varasem kohmetu näoilme.
„Mida need mehed omale siis panevad?” küsin tärkava uudishimuga.
„Noh, tead küll, sinna,” osutab ta näpuga omale kubeme poole. Meie „keeles” puuduvad mõisted suguelundite kohta, seega tuleb konkreetseid termineid eraldi lausetega kirjeldada.
„Kuhu? Mida nad panevad?” jätkan arusaamatult.
Näib, et Raymondil tuleb sõnadest puudu. „Noh, tead küll… metallkuulid pannakse sisse.”

Oleme jõudnud raiesmikule. Kuna üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna, tõmbab Raymond oma püksid veidi allapoole ja näitab mulle oma meheau. Sugutipeast veidi tagapool paikneb naha all kaks ümmargust kuulikest, nähtavasti siis metallist. Esimene kuulike on läbimõõdult ehk pool sentimeetrit, teine sellest oma poole väiksem.

„See on doomino!” teatab ta tähtsalt. Mulle meenuvad lood või dokfilmid vene vanglakultuurist, kus kinnipeetavad lasid omal suguti naha alla panna metallkuule. Mida kõvem mees, seda rohkem kuule või midagi sellist.
„Ah see ongi doomino… Meil tehakse selliseid asju vist ainult vanglates… Kui üldse… Muidu niisama meestel selliseid asju ei ole. Vähemalt ei ole see tavaline,” tutvustan meie kultuuri. Ainuke seos, mille ma doomino ja selle nähtuse vahel suudan genereerida, on ehk järjestikku asetatud doominonupud.

Loe veel

„Miks sul see on?”
„Kuidas miks? See on naisele väga hea. Kui naine on korra doominoga saanud, siis ta ilma enam ei taha. See on kõva moevärk Surinames. Kõik panevad omale doomino. Kui sul doominot ei ole, siis on jama. Ma tean, mõned mehed panid Surinames omal kümme kuuli ritta.”
„Aga miks sul siis ainult kaks on?” proovin mingit loogikat tabada.
„Kahest aitab mulle küll. Rohkem pole vaja. Mina olen sellega ka rahul,” vastab Raymond. „Sa pane ka omale doomino, siis lähed Eestisse tagasi ja oled äge vend.”
„Kas Apentul ka doomino on?” küsin.

„Ei, Apentul ei ole.”

„Miks, kas ta siis ei tahagi äge mees olla?” jääb mulle arusaamatuks.

„Ma ei tea. Võibolla on Apentu lihtsalt vana,” teeb Raymond järelduse. Ju me siis peame mõlemad selle seletusega rahul olema, kuna paremat pole võtta. Soliidsemas eas Apentul ei kõlba ehk iga moeröögatusega kaasa minna.
„Aga mismoodi sa need kuulid sinna saad?” tahan teemast paremat ülevaadet saada. „Kas lased arstil panna?”
„Ei, ei, arsti juurde ei saa sellega minna. See on Surinames keelatud. Ise panen — vaata,” ütleb ta ja venitab suguti nahka, „vaata vastu päikest ja siis sa näed veresooni. Lõika veresoone kõrvalt žiletiga ja suru kuul sisse. Peaasi, et sa veresoont katki ei lõikaks. Nii lihtne ongi.”

Teooria tundub lihtne, aga julgen arvata, et reaalsuses tuleb kindlasti ka praaki ette.
„Sa ütlesid, et doomino on Surinames keelatud?”
„Jah, see on illegaalne. Vahepeal politsei püüdis mehi ja lõikas neil kuule välja. Aga siis panid mehed doomino uuesti tagasi.”
Jutt kõlab nagu mõni absurdikomöödia. Ometi tunnen Raymondi juba piisavalt, teadmaks, et ise ta asju välja ei mõtle, nii nagu Olivier seda pidevalt teeb. Veelgi enam, Raymondil pole kombeks isegi liialdada, nii nagu ta isale, Apentule, meeldib teha.
„Või nii,” pomisen mõtlikult. See info on uus ja vajab seedimist. Luban asja üle järele mõelda. „Lähme vaatame siis neid taimi,” ütlen Raymondile.

„Lähme jah,” nõustub Raymond ja tõmbab püksid üles. Enamik istikuid on öise paduvihma ilusti üle elanud, vaid mõned üksikud on ära uhutud.