Minu reisilugu: palavad, erutavad ja külluslikud elamused Prantsusmaal

 (12)
Minu reisilugu: palavad, erutavad ja külluslikud elamused Prantsusmaal
Scanpix

“Unistamine on ohtlik, sest unistused võivad täituda.” Sellise tarkusetera kirjutasid tüdrukud üksteise salmikutesse 25 aastat tagasi. Minu unistus ajas juured alla, kui järjest sattusin lugema raamatud, mis rääkisid ühest ja samas asjast — elust Prantsuse Rivieras ja Provences. Kui Peter Mayle raamat „Hea aasta” oli veel lihtsalt lahe lugemine, siis tema „Aasta Provences” pani tööle nii maitse- kui lõhnameeled - seda kõike tahaks ise kogeda! Kui alla sai neelatud ka Carol Drinkwateri triloogia „Oliiviistandus”, „Oliivihooaeg” ja „Oliivisaak”, oli asi otsustatud: ma pean seda näha saama.

Vaevu kannatasin oodata, kui müüki tulid reisid sinna, kus liigub oma raamatutes ringi Carol Drinkwater. Reisi broneerimine ja esimese sissemakse (mis oli väga väike) tegemine oli nii lihtne, et eks siis edasi vaatab. Andis jumal reisi, annab ka raha selle kinnimaksmiseks.

Ja saabuski juulikuus päev, mil istusin Milanosse suunduvale lennukile. Aknaalust kohta ei osanud tahta, nii jäid mul nägemata Alpide lumised mäekuplid. See oleks olnud väga kosutav enne vahemereäärsesse leitsakusse sukeldumist. Milano mõnules 32kraadises kuumuses, kuid seda oli raske märgata, sest juba istusime konditsioneeritud õhuga bussis, et teha viietunnine sõit läbi Itaalia lääneosa ja mööda Vahemere kallast jõudmaks Nizzasse*. Raadios kõlasid vanad armsad Itaalia poplaulud ja aknatagused maisi- ning riisipõllud tuhisesid mööda kuni ühest tunnelist väljudes (kokku loeti tunneleid sel teekonnal üle 130) seal ta oligi — maastik minu unistustest.

Pruunikaskollased majakesed aknaluukide, terrasside ja punaste kivikatustega lõpututel mäenõlvadel. Teeääred ja tühermaad täidetud lopsakate õitsvate taimedega, mida me siin põhjamaal soojas toas pottides aasta läbi poputama peame, et üks õiski avaneks. Maalilised oliivipuu-ja viinamarjaistandused terrassidel. Kõik see jätkub sadade kilomeetrite kaupa, iga käänak avab uusi imelisi vaateid ja minus süveneb tunne, et olen õiges kohas.
Nizzasse jõudame õhtu hakul ja päeva viimased tunnid kuluvad sisseelamisse: kliimasse, meeleollu, reisikaaslastesse.

Hommikul vaatab turist murelikult hotelliaknast välja — vinetab. Ees on pikk päev. Varakult asutakse teele ja päev algab Eze parfüümivabriku külastamisega. Provances on selliseid palju, igas linnakeses on poode, mis müüvad oma vabriku toodangut. Selles äris saab minna köögipoolele. Lõhnad on võõrad ja vänged. Tagantjärgi mõtlen, et parfüümitehase külastus oleks võinud jääma viimasele päevale- aja kuludes jõudis nina kohaliku lõhnabuketiga ära harjuda. Tänavatel kõndides tabas nina sagedamini just neidsamu lõhnu, mida presenteeris parfüümitehas.

Parfüümitehase õuel pea kulkasse ajades näeme mäetipus kõrguvat küla, mis on järgmine uurimisobjekt. Eze mägiküla asub 427 m kõrgusel. Turvalisuse huvides pääses ennevanasti ja ka nüüd sinna ühe värava kaudu, millest läbi mahub vaid üks liiklusvahend- muul. Kitsad tänavad muutuvad kohati treppideks ja võlvkäikudeks. Tänavaääred on täis suveniiripoode ja restorane. Mäe tippu, vana kindluse kohale on rajatud kaktuste aed, kus kõik meie aknalaudadel kiratsevad okkakerad on saavutanud hiigelmõõtmed ja osade taimede õietõlvikud sööstavad otse taevasse. Taevas aga vinetab endiselt ja kui oleme mägikülast alla parklasse jõudnud, näeme, kuidas kõrvaloleva mäe tippu jääb kinni üks pilv. Meie sõidame aga teise riiki.

Monaco on sõna otseses mõttes linnriik — pikkust 3 ja laiust 1 km. Rohkem maad mägede vahel pole. Kodanikke mahub sinna 32 000. Vürst Rainieri ajal hakati ehitama merre. Valmis ongi uus moodne linnaosa ja ehitustööd käivad edasi. Tehnoloogia on väga lihtne- meri täidetakse kividega, sinna laiendataksegi riiki. Kuulus Monte-Carlo kasiino ei ole just see asutus, mille pärast sai lõunamaale lennatud. Muide, Monaco kodanikud ise ei tohigi kasiinos käia. Jalutuskäigul saab näha Monaco printsesside elumaju, seisatada vürst Rainieri ja tema kaasa Crace Kelly haual. Monaco praegune valitseja vürst Albert on väga lahke ja lubab meil ringi vaadata oma lossis. Palee tornis lehviv valitseja lipp annab märku, et ta on kodus.

Et õhtuks lubatakse vägevat tulevärki, siis jääb aega Monacos ringi lonkimiseks piisavalt- nii piisavalt, et polegi enam kusagile minna. Tõeliselt mõnusas tänavakohvikus saab aega parajaks teha kohaliku Nizza salati ja klaasi roosa veini seltsis. Õhtusest ilutulesikuetendusest antakse päeval teada läbi valjuhääldite- nii mugav on omada väikest riiki. Etendus ise on üks paljudest, mida näidatakse ilutulestiku meistrivõistluse raames. Võitjal on au üles astuda Monaco riigipühal. Täpselt kell kümme kustutatakse kogu riigis tänavavalgustus ja vaatemäng algab. Muusika taktis paiskub mere kohale poole tunni pikkune tulevärk. Samal ajal rabistab publiku peale vihmahoog — oleme sattunud Vahemere äärde ühel neist kuuest vihmapäevast, mis neil aasta jooksul on. Istume basseini äärel (Monacol plaaži pole), kõlgutame jalgu ja mõnus on.

Kolmas päev, ette nähtud puhkus rannas

Hoiatan toakaaslast, et olen varane ärkaja ja ehmatan isegi, kui kell 8 ärkamiseks vajan äratuskella (Eestis on kell 9 ja tavaliselt olen selleks ajaks juba 2,5 tundi asjalik olnud). Natuke ajaviitmist veel hommikusöögilauas ja juba kiirustangi turule. Milline kirevus ja küllus mind tabab! Lõhnad, värvid ja maitsed. Mida saab Eesti turul maitsta? Näputäis hapukapsaid, kröömeke hapukurki. Aga… Päikesekuivad tomatid õlis või ilma, samas vaimus paprikad ja baklažaanid. Oliivimüüjatel on kümneid anumaid erinevalt marineeritud viljadega, siruta käsi ja maitse. Oliivõli, pestot, tapenadet ja moose saab proovida koos saiatükiga. Seenelett on mitu meetrit pikk, seal kõrval kalad, tohutu valik maitseaineid, vorstid on kaetud õõvastavalt paksu hallitusega, aga ostjaid piisab, järelikult on väärt kaup… Turul on paar lärmakat müüjat, muidu kulgeb kauplemine mõnusas õhkkonnas. Kõige lärmakama müügimehe klassifisteerin hiljem kogenumana hoopiski itaallaseks. Oliivõlimüüja näitab mulle albumit, kus on fotod oliivide teekonnast õliks saamisel. Tema õlipudelid näevad välja kui parimates koduköökides valminud hoidised, mitte nagu vabrikukaup — loomulikult läheb kaubaks. Lõunaks on turg läbi. Kibekiiresti kaovad kaup ja letid ning nagu võluväel ilmuvad välja linadega kaetud tänavarestoranide lauad.

Aga puhkus rannas? Sinnagi jõuab tunnikeseks. See tunnike vinetavat päikest ei tee koostöös UV-faktoriga 8 põhjamaisele ihule… mitte midagi! Õhtupooliku saadame mööda Nizza äärelinnas Phoenixi lilleaias. Külastus algab purskkaevude etendusega ja nagu ilutulestikku, nii on neil ka vett kombeks õhku paisata muusika saatel. Seejärel suundume uudistama võõramaa taimi. Paraku on nii, et taimel, mis juba tuttav, on nimi juures, aga tundmatul ei leia seda ka suurema tuhnimise korral. Olen vist liiga palju käinud igasugustes aedades, sest sügavaima mulje jätab mulle see lihtne nurgake, mis kujutab Provance aeda, kus kõrvuti tomati- ja paprikapeenrad, artišokid, oad, küpsete viljadega ploomipuu (juuli lõpp) ja tilluke aednikumajake peenarde vahel. Veel on Phoenixi lilleaias akvaariumimaja, kus ilusate liikide seas on mitmeid jäledaid loomi. Üks väike vihane hai ujub kitsukeses akvaariumis, klaaskastides pesitsevad muuhulgas koletult suured kakandid, tuhatjalgseid ja karvased peopesasuurused ämblikud. Et on laupäev, siis väljaspool akvaariumimaja täidavad lilleaia nõlvu kümned pruutpaarid, kes seal koos pulmaseltskondadega pidistamas käivad- milline tõhus tuluallikas botaanikaaiale!

Õhtul tagasi kesklinnas tuleb minna välja, sest välja lähevad kõik. Kohalikud ja turistid läbisegi. Lapsevanemad panevad oma titad kärudesse ja kõnnivad tänavatel veel kell ükteist ja hiljem. Lapsed on seejuures rõõmsad ja roosad- ööelu ju rinnapiimaga kaasa saadud. Tänavakohvikud täituvad, poed on avatud (mis kellani kauplemine toimub, jääb arusaamatuks), Nizza peaväljakul tegutsevad mustkunstnikud ja tänavamuusikud. Hõbedaseks ja kuldseks värvitud mehed on kangestunud poosidesse, millest vabanevad hetkeks, kui korjanduskarpidesse raha kukub. Ühtlane sumin ei riku kõrva ja prantsuse keel tundub nii normaalne, kuigi selgeks saavad vaid bonjour ja merci. Kui arvan, et olen selle keele iseärasustele pihta saanud ja üritan tänavakohvikus menüüst midagi välja hääldada, siis kelneri parandusest saan aru, et panin ikka väga mööda. Jään niisiis bonžuuri juurde ja jõuan arusaamisele, et kuni käed-jalad otsas, hätta ei jää.
Õhtu on nii soe ja mahe, et võikski hommikuni Massena väljaku ääres palmi all istuda ning öist melu jälgida. Aga järgmisel päeval ootavad uued imed.

Prantsuse Riviera on läbi aegade olnud kunstnike üks meelispaiku

Renoir asus Vahemere äärde elama peale haigestumist liigestereumasse. Gagnes-sur-Mer sai tema elukohaks, kui kuulis, et sealse oliivipuuistanduse asemele tahetakse rajada nelgikasvatus. Renoir’ majamuuseumis saab aimu elust kõigis neis imelistes villades, kus bugenvillea väädid on roninud katuseni, akende taga küpsevad apelsinid ja terrasidel uhkeldavad 500 aastased oliivipuud. Terase silmaga bussijuhid on puutüvel üles leidnud laulva tsikaadi. Puukoorevärvi paari sentimeetri pikkune putukas ei sarnane kuigivõrd meie rohutirtsuga. Teeb aga kordades valjemat sirinat ja on Vahemere ääres erineval kujul jäljendatuna suveniir number üks.

Antibes on linn, kus „elas ja töötas Picasso”. Jalutuskäik vanalinnas meenutaks Tallinna, kui kõnniks silmad maas, ei tunneks sooja ega näeks värve. Kitsaste tänavate kohal kõrguvad värvilised lillepuhmad, akende taga kuivab pesu, kusagil võlvkaare all nopin viinamarjapõõsalt mõne marja. Lähme vaatma keskajast säilinud avalikku pesukoda. Seal ongi parasjagu üks mees, kes harja ja seebiga oma pesutükke küürib. Hämmeldama paneb kraanikausi moodi kivist anum, kuhu sisse voolav vesi ajab sinna likku pandud pesu ringi nagu vanas heas Riga pesumasinas. Koduses vannitoas selline nipp miskipärast ei õnnestu. Hirmkalli raha eest lähen Picasso muuseumisse. Tean, et Picasso on teinud ka ilusaid pilte. Paraku on sealne näitus koostatud ainult ühest loomeperioodist, mis enamjaolt kujutab pliiatsijooniseid naistest, kel silmad asuvad kõõrdi keset pealage ja rinnad on puusa peal ebamäärases hunnikus. Masendav, kui inimene näebki maailma sellisena!!! Samas on Picasso loodud keraamilised taldrikud ja muud anumad lummavalt rohmakad ja värvirikkad. Peale Picassot tahaks midagi head, niisiis lähen randa, kus neegrid päevitavad ja merelained on leebed ja jahedad. Ja ei mingit UV-faktorit!

Edasi sõidume Vallauris’sse — keraamikute linna, mis asub rannikust pisut eemal. Ka seal on Picasso tegelenud kunstiga ja just keraamikaga. Linna peaväljakul seisab ka üks tema skulptuure — ”Mees lambaga”. Mees ja lammas mõlemad on haledalt vanad ja kõhnad, see-eest keraamikapoed on oma värvirikkuses ja väljapanekuterohkuses nagu saaki täis viljapuud. Tahaks selle linna unises pärastlõunas kauem ringi kolada- see väike linnake meenutab Viljandit, aga meid ootab Cannes.

Cannes’i kohta on Carol Drinkwater ütelnud, et see linn on nagu ilus naine, kelle parimad päevad on möödas. Lihtsas maakeeles siis depressiivne. Jahisadam mahutab küll Vahemere kallemaid paate, linn ise iga aasta maikuus maailmakuulsat filmifestivali, kuid kõik jätab luitunud ja väsinud mulje. Filmifesivali peahoone ees on tähtede allee- kuulsuste poolt savisse vajutatud käejälgi aastakümnete kaupa. Aga mõned jäljed on otsapidi prügikasti all, teised mattunud tundmatusse ollusesse. Tõeline de ja vu tuleb siis, kui otsustan külastada Cannes’ avalikku tasulist tualetti. Nõukaajal olid meie bussijaamades samasugused ja samalõhnalised.

Rannamõnusid saab ka Cannes’ nautida, aga õhtu on juba käes ja ilm jaheneb. Kindlasti on temperatuur langenud alla 30 kraadi! Buss võtab puhkamisest küllastunud seltskonna jälle peale ja sõidame Nizzasse.

Viies päev — viimane võimalus ahmida sisse unistustemaad

Taas on vaba hommik ja tõttame turule. Kurvastuseks minu kõhule on esmaspäev Nizza turul antiigikaupmeeste päralt. Kui viitsiks otsida, küllap leiaks sealt ka allveelaeva ja tanki. Aga veel ootavad suveniiripoed, supermarket ja loomulikult rand. Suveniiriäri ühest hitist- tsikaadist oli juba juttu. Põhiliselt pakutakse keraamilisi eri suuruses isendeid, mis siristavad suhteliselt tõetruult, kui liikumisandur sind tabab, aga on ka tsikaadikujulisi seepe, lõhnakotikesi, küünlaid jne. Teine hitt on lavendel- lõhnakotid, küünlad, seebid, kimbukesed, karbikesed. Isiklikku noosikotti rändab maitseainepakike nimega „Provance taimed”. Naljaga pooleks — kui see otsa saab, tuleb tulla uut ostma.

Supermarket ongi super market. Kaubavalikut ei hakka siinjuures kirjeldama, sest tõenäoliselt jäi mingi 60% sellest hoomamata. Kaupadel on juures meilgi paljuräägitud digihinnad. Kassaaparaat aga näitab paari paki oliivide ja pudeli kohaliku veini eest minu suureks ehmatuseks summat, mis mul üldse eurosid reisi alguses oli. Puhh-pahh! See arvutab hindu alles frankides!!!
Ja nüüd kibekiiresti randa! Nizza rannajoon kulgeb paralleelselt linna peatänava Inglise pulvariga ja on üle 7 km pikk. Plaazile igal pool ei saa. Osa alast on kallite hotellide oma, ühes servas on sadam ja teises lennujaam. Liiva pole, on kivine nagu näiteks Toilas. Vaatad vasakule ja näed, kuidas tulevad ja lahkuvad kruiisilaevad, üle pea tõusevad või laskuvad üheminutilise intervalliga lennukid. Taevas vinetab ikka ja UV-faktor 8 on loetud mõttetute ostude hulka. Mu reiskaaslane keerab külge ja leiab otse oma rannalina serva alt kivikese, mis lähemal vaatlusel osutub mere poolt siledaks uhutud iidseks freskotükiks. Sinise ja terrakotaga tehtud joonis on päris hästi näha. Liigitame leiu selle reisi kõige hinnalisemaks suveniiriks. Aga ei ole rannamõnusid kauaks.

Meid ootab paruness Ephruss de Rothschildi villa

Paruness ehitas oma villa eelmise sajandi alguses Cap Ferrat’ poolsaarele nii, et tema valdustes näeb igalt poolt vahemerele. Villas sees on uhked ruumid kunstikogude eksponeerimiseks ja kohvik. Villa ümber on rajatud erinevates stiilides aiad. Phonixi lilleaia ja Eze kaktusteaia kõrval meeldib see kõige enam oma läbimõeldud paigutuse ja silmnähtavalt hea hooldusega. Lühikese ajaga saab läbi jalutada maailma eri paikade aiakultuurist: Jaapani, Firenze, Prantsuse, Provance, Kivide aed, Rooside aed jne. Palavus on viimasel päeval otsustanud lajatada täiega- päeval linnas näitas termomeeter +37C. Aed on aga rajatud nii, et iga aiaosa läbides kuuled juba järgmises aias veevulinat. Minu veepudel annab otsad sealsamas aiateedel ja täita pole teda kusagil… Muidu on sealkandis kena komme, et iga vähegi käidavamas kohas on sisse seatud kraanid, kus inimesed oma veepudeleid täita saavad. Madaam Rothsildi aia veesilmade juures on hoiatavad sildid, et tegu pole joogiveega. Aga vee hääl iseenesest on juba kosutav.

Õhtu hakul on ees veel üks jalutuskäik. Ronime treppepidi Nizza kindluse vaateplatvormile ja sealt kõnnime uuseti alla Nizza vanalinna. Kindluse müüridele on rajatud tehiskosk- kui ei teaks, peaks ehtsaks, aga ehtsad jõed on siin kõik praegu krobukuivad.
Nizza vanalinn on itaallaste rajatud. Ka nimi Nizza on itaaliapärane, prantslased, kes said linna endale alles 1860.a., kutsuvad linna Nice’ks. Ka praegu hoitakse vanalinnas itaalia joont, on palju itaallia restorane ja jäätisekohvikuid. Vanalinna peaväljak on nii tihedalt kohvikulaudu täis, et pole aru saada, kus lõpeb üks, kus algab teine toidutare. Viimased eurod veerevad kelneripoiste taskusse Nizza salati ja roosa veini eest.

Ka täis kõhuga ei rutta keegi hotellijahedusse, veel on vaja käia ja vaadata. Läheme kottpimedasse randa, kus laine laisalt kividele loksub. Nizza rannas ei ole just sõbralik lainetus ja kui sadamasse sõidavad suured kruiisilaevad, muutub see kümne minuti möödudes eriti aplaks. Näemegi ühe tuledemeres laeva randumist- jääme ootele. Ja siis see tulebki. Kõigepealt hakkavad rannakivid tegema valju klõbisevat häält, kui meri neid kaasa tõmbab. Pahh ja pahh ja pahh tulevad lained randa, iga kord kivikesi kaasa veeretades ja meie pimeduses aimates, kui suur on järgmise laine. Tavalise lainetusega võrreldes ulatub see kümnekonna meetri võrra kaugemale. On natuke õudne ja õudsalt ilus hetk. Siis on see möödas, seljataha jääb tuledesäras rahvarohke Inglise pulvar.

Maržuu

Tagasiteel taas viis tundi bussis istudes ahmin veel vaateid ja vaateid ja vaateid. Itaalia maastikud enne Milanosse jõudmist on eestipäraselt lauged. Uurin neidki, et kodused tasamaad õhtul šoki ei valmistaks.

Šokk saabub aga juba Milano lennujaamas. Check in’i tütarlaps pugistab minu piletit vormistades omaette naerda. Naeratan viisakalt vastu, kuigi saan aru, et tema naer pole viisakus vaid midagi muud. Läbin turvaväravad edukalt ilma piiksudeta, kuid mind peatab sellegi pooles turvamees ja küsib suure imestusega näos: „Maržuu? Maržuuu?????”

Mõtlen: „Mida paganat, mul on pagasis see kotike Provance maitseainetega, millel ei olnud mingit silti, kas nad arvavad, et see on narkootikum! Äkki ongi?“

Seisan seal nagu tobu ja ei saa midagi aru. Turvamees pistab lõpuks mulle mu lennupileti nina alla ja küsib kõige uskumatumate nootidega hääles:„Your name is Maržuu?” Uhh! Teen vennikesele väikese eesti keele hääldamise õppetunni ja pääsen tulema. Olgu! Kujutan ette selle päeva kohvipausi lennujaama puhkeruumis: „Te ei kujuta ette, kes täna väravast läbi läks! Maržuu täies elusuuruses! Hi- hi-hii, ha-ha-haa!”
„Jaa-jaa! Ta käis minu juures check in’is ka, ma ei suutnud naeru pidada!”

Moraal

Ma tahan sinna tagasi (mitte Milano lennujaama). Pean vist ülejäänud elu elama nii väärikalt, et saaksin loa uuesti sündida Vahemere ääres.

*Kasutan meelsamini linna itaaliapärast nime Nizza, kuigi ametlikult on prantsusepäraselt Nice.

Jaga meiega enda meeldejäävaimat reisiseiklust ja võida auhind Tallinkilt või kirjastuselt Petrone Print!

Osale viktoriinis ja võida reis!

Kasutad reklaamiblokeerijat.

Sisu mugavamaks tarbimiseks
telli Delfi Kogupakett või reklaamivaba pakett.

Kogupakett
1€ / kuus*
Sisaldab 11 Eesti tippväljaande tasulist sisu, vähem bännerreklaame, saad jagada kuni 4 kasutajaga.
* Esimene kuu 1 €, edasi 9,99 €
Reklaamivaba pakett
2,99€ / kuus
Saad lugeda tasuta sisu ilma bännerreklaamideta. Ei sisalda tasulise sisu lugemisõigust.
 
Lisan erandi. Vaata AdBlock juhist siit
ja AdBlock Plus juhist siit.
Mõistame, et käid meie juures uudiseid lugemas, mitte reklaame vaatamas. Reklaamidest sõltub meie sissetulek ja see võimaldab meil pakkuda sulle soodsalt head ajakirjandust.