Minu reisilugu: ukrainlaste lahkusel ei ole piire

 (2)
Minu reisilugu: ukrainlaste lahkusel ei ole piire
Foto: Jevgeni Kapov

Mina olen elanud terve oma elu vabana. Ma ei tea, mida tähendab võõras võim ja raudse eesriide varjus olek. Mina olen elanud elu, kus piire ei ole – isegi Kuule müüakse pileteid. Minu reisid ei ole siiski nii ebaharilikud. Kuid enim emotsioone on tekitanud vastuoluline Ukraina.

Tänapäeva eesti teismelised kiitlevad oma Las Palmas de Gran Canaria ja Sharm el-Sheikhi külastustega, kuid nõuka-aja tipp-kuurort Jalta on tundmatu koht. Vanemad valmistasid varakult mind ja venda ette, et me ikka mõistaks, et seal on ilmselt vaid kuivkäimlad ja ei tea, kuhu me endale asemegi saame — meil oli plaan külastada peretuttavatega nende sõpru ja sugulasi — meil oli plaan näha Ukrainat nii, nagu see on!

Reis algas ühel ilusal juulikuu õhtul ja eesmärk oli sõita kohe Ukrainani välja. See tähendas 24 tundi sõitu: aukliku Baltikumi, lõputut Poolat ning eelnevate hübriidi Ukrainat! Kui me kohale jõudsime, siis olime nii väsinud, et suutsime mõelda ainult magama minemisele. Aga sellised plaanid ei olnud sõber-ukrainlasel! Neil ei käi asjad nii, et tulevad külalised ja veel nõnda kaugelt, ning sa lased neil magama minna! Oh ei!

Meile oli kaetud korralik laud: rohelise borši, kotletide, kartulite, hapukurgi ja ohtra joogipoolisega ja ma ei mõtle siinkohal ainult mahla. Laua ümber kaagutasid kanad ja laudast oli kuulda kitsede mökutamist ja sigade ruikamist. Kui kõht sai täis söödud, siis tulid ka teised soovid. Kas või kõige elementaarsem tualetis käimine. Niisiis. Me olime endale elavalt ette kujutanud kõikvõimalikke jubedusi. Olime oma fantaasiatega idiootsusteni jõudnud, aga see kõik oli väga vale. Jah, loomulikult tuli meil kuivkäimlas käia, kuid selleks, et meile seda mugavamaks teha, oli perepea ostnud (ilmselt oma viimase raha eest) tualetipoti (WC- ja peldikupott on inetu öelda, arvestades, et meie mugavuse nimel oli vaeva nähtud) ümber mingit erilist pehmet materjali.

Esialgu oli juba ununenud, et ka viimasest pesemisest on tükk aega möödas, kuid keha tahaks värskendust. Ootate põnevusjuttu mõnest dušiseiklusest. Ei-ei, seda ei tule! Suviti tuleb ennast puhtaks kasida jões. Ilmselt on kõigil külma jõeveega mõni mälestus. Nii ka meil ja minek jõeäärde oli väga kõhklev ja kahtlev. Kuid oma lahkuse kõrval on ukrainlased ka ääretult entusiastlikud — kui ikka oli mõte, et lähme ujuma, siis tuleb minna! Kuna tee pidavat pikk olema, siis me sõitsime veekogu juurde oma bussiga. Tee sinna viis üle karjamaa — ja me ukerdasimegi oma bussiga lehmade vahel.

Jõe ääres avanes äärmiselt naljakas vaatepilt — vesi oli tume ja kiirevooluline, kuid see ei ajanud itsitama. Naerma ajas tõsiasi, et ujuda tuli vahvate lehma-preilidega vaat’ et külg-külje kõrval. Aga vaatamata kartusele, et külm vesi plagistab mu hambad lahti lippasin ma ujuma. Ning ma ei liialda, kui ma võrdlen jõevett tüüpilise lastebasseiniga. Otsisime küll pigem karastust, kuid saime kuumaveejõe. Inimene ei ole ikka kunagi rahul!

Kuid mõnus ujumine väsitas siiski ära ja tagasi minnes läksime magama ära. Ja mis te arvate, kus magavad külalised kaugelt maalt? Ikka pererahva asemetel. Ja kuhu läheb pere ise? Eks sinna, kuhu saab — kes läheb kitse juurde lauta, kes lakka heinte sisse ja mindi ka naabrite juurde. Ukrainlaste lahkusel ei ole piire.