Minu Reykjavik: ära muretse, siin peame lugu nii tittedest kui tissidest!

 (14)
Naistekale titekärud
TitekäruFoto: Martin Dremljuga

Katkend Tui Hirve "Minu Reykjavikist" kirjastuselt Petrone Print.

Küll siinsed emad ka rollis püsivad. Tahate teada, milline see endast lugu pidav noore ema tõug välja näeb? Kohe jutustan. Neil on seljas lohmakas keep, peas krunn (tingimata pealae vasakul küljel viltu), jalas mõnda kriiskavat värvi sukkpüksid ja KronKroni kirjud disainersaapad. Kui Eiríkur pisike oli, siis domineerisid tänavapildis mustad klassikalised Emmaljunga lapsevankrid. Nüüd näeb mood ette Bugaboo hübriidvankreid, mida Islandil kusjuures ei müüdagi. Need tuleb tuua lennukiga mandrilt, väga hästi hoida ja siis järelturul uuesti rahaks teha.

Reykjavíkis võtab titekola pärast võimlemine minu jaoks teinekord natuke hüsteerilised mõõtmed. Lapsed ja elustiil on inimestele tõesti väga tähtsad ning nende elegantne kombineerimine nõuab energiat, leidlikkust ja väljaminekuid.

Kui laps on õppinud istuma, aga Emmaljungast ei raatsi jalutuskäru kasuks lahti öelda, pannakse laps istuma vankrikorvi serva najale, peanupp püsti nagu tõllas. Käru peal käib kirju heegeldatud tekk, kas motiividest või laineline. Tuulise ilmaga, kui katus on üleval, visatakse tekk üle avause ning kaetakse omakorda kinni musta sääsevõrguga, et tuul ära ei viiks. Lapsed magavad säärases kookonis hästi. Raadios räägitakse, et neil on hapnikupuudus, aga samas, kui Eyjafjallajökulli tuhk tuulega jälle linna kohale kandus, olid tõkked täitsa omal kohal. Trenditeadlikel tittedel on peas pastelltoonides siidist „viikingikiivrid“ ja seljas 66°Norðuri fliiskombinesoon, vanaema kootud rahvusliku mustriga villane kampsun või villane disainmantlike vintage-kangast ja täpilise voodriga, koos vana kooli nöörsaabastega. Peamine aksessuaar lutt käib puunuppudega nöörijupi otsas ja traksiklambriga krae küljes kinni.

Seotud lood:

Islandi naised ei piiritle enda rolle — avalikku ja eraelu oma — kuigi selgelt. Nüüdistantsu festivali kunstilisel juhil oli lühifilmi esitlusel õla peal mõnenädalane tütrepamp, keda ta kõnet pidades vetruvate põlvedega kussutas. On selles midagi tavatut? Kaugeltki mitte. Proual on vaja öelda paar repliiki madalate lävepakkudega maja esimesel korrusel, keset päeva. Kas see oleks väärinud lapse hoida jätmise janti? Kas see mõnenädalane oleks soostunud ilma emmeta kuhugi üldse jääma? Oleks ehk festivali pidanud tänavu ära jätma? Pidanuks seda vahest keegi teine korraldama? Milleks? Nunnu on ju vaadata. Lastega on siin kõik harjunud. Nad on kõikjal kaasas, isegi presidendi vastuvõtul, ja keegi ei muretse, et nad võivad vanematele häbi teha. Ei ole kombeks, et naiste ja laste eluolu hoiab ennast kuhugi korteri vähem käidavale poolele!

Ikka ja jälle põikame sisse Café Laundromati keldrisse. Laundromat asub ühel Reykjavíki peatänavatest Austurstrætil ja on taanlaste leiutis. Kopenhaagenis olevat samasugune. Nimi on tal säärane seepärast, et ta on ühtlasi pesumaja, kuigi ma näen väga harva, et seal keegi pesu peseks. Omavahel me kutsumegi kohvikut Kohvik Pesumajaks — Café Þvottahús. Keldris on kõrvuti kolm pesumasinat ja kuivatit ning grandioosne laste mängutuba. Maapinnakorrusel on bistroo. Kuna nois ruumes asus kunagi viisakamat sorti rõivakauplus, on laes alles juugendlike maalingutega piimklaasist paneelid. Laest ripuvad alla surematud 1970ndate-nostalgia silinderlambid. Interjöör on karjuvalt punane, seinad tapetseeritud siin-seal vanade Taani maakaartidega. Sealt on hea kalasuppi ja hummust oodates Gröönimaa, Jüütimaa ja Fääri saarte geograafiat uurida. Mõelda vaid, et enne teist maailmasõda oli Island samuti Taani koloonia, autonoomne oblast, nagu ma seda staatust tavatsen nimetada. Et mulle tekkis Islandile kolides uus härrasrahvas, lõi mulle pähe siis, kui ostsime kasutatud kodumasinate laost endale taanikeelse kasutajaliidesega pesumasina.

Kui Laundromat ja tema lastetuba avati, oli see sensatsioon, sellest kirjutati ajalehtedes. See oli omamoodi „lapsed linnaruumis“-manifest.

Pärastlõunati täitub kohvik parimat tõugu eneseteadlike noorte mammade ja nende sõbrannadega. Kui kell on vähe ja ilm kole, hullub Eiríkur üksi tuletõrjeautode, muruniidukite, kõrvits-tõldade, losside ja mereröövlilaevade keskel. Kõige tänulikum olin selle koha eest siis, kui vihma kallas, lasteaias oli veeavarii ja kodus keevitas Palli doktoritöö viimaseid peatükke kokku.

Café Laundromati seinale on suurte ajalehest välja lõigatud tähtedega kleebitud: „Go ahead and breastfeed! We like both babies and boobs“, ehk: „Andke minna ja toitke rinnaga. Peame lugu nii tittedest kui tissidest“. Nendest juhistest islandi parimat tõugu noored mammad ka lähtuvad, samal ajal lauakaaslasega vestlust jätkates. Neid jõllitama jääda ei ole ilus. Kui mina Tallinna keskhaigla perekooli loengutes käisin, pani ämmaemand meile südamele, et rinnalapsi võib avalikku kohta kaasa võtta küll: kui lapsel kõht tühjaks läheb, tõmbud delikaatselt nurga taha, võtad suure salli ümber ja muudkui aga söödad. Loengut kuulama tulnud suurte kõhtudega naised istusid kohmetult noortepärastel kott-toolidel ja mõni neist oli õige hämmeldunud. Siin Reykjavíkis pole nurgast ja sallist küll keegi kuulnud.