Minu Shanghai: mõni tibi peab lausa iga korruse vahel peatuma, et oma nutitelefonis klõbistada

 (1)
Prügi pildistamine
Prügi pildistamineFoto: Eero Vabamägi

Katkend Anneli Vilu raamatust "Minu Shanghai" kirjastuselt Petrone Print.

Koguneme stardinumbrite järgi latritesse nagu kariloomad ja saame osa avatseremooniast, mille põhiosaks on pikad hiinakeelsed kõned ja hommikuselt mornide nägudega pisikeste ja pontsakate tantsutüdrukute ergutussõu.

Kuna mikrofonidest kajavast ja ragisevast võõrkeelsest jutuvadast on raske aru saada, hakkan hoopis ringi vaatama ja jooksukaaslastega tutvust looma. Kõrvallatris seisev hallipäine, hämmastavalt heas vormis 60aastane hiina härrasmees osaleb jooksul juba kolmandat korda ja jõudis eelmisel aastal esimese 50 hulka. Üks itaalia noormees räägib oma trepitreeningust: ta käib varahommikuti metroos mööda allasõitvaid eskalaatoreid üles jooksmas, 10–20 minutit korraga, kuni kuri turvamees asja märkab ja ta minema ajab. Paistab, et enamik osaleb samadel põhjustel kui minagi: Shanghai kõrgelamute trepid lausa kutsuvad jooksma, treeningust kasvab välja tahe võistlustel end teistega proovile panna ja Taevamaraton sobib selleks suurepäraselt.

Ümbrust uudistades märkan äkki, et Christoph on suure saali kohal asuvale rõdule tee leidnud ja klõpsib sealt hoolega pilte. Lehvitan talle. Mitmesajapealine jooksuseltskond pöördub vaatama, kellele ma niimoodi lehvitan, näevad kaameraga blondi meest ja lehvitavad ka, arvates, et see on rühmapilti tegev ametlik fotograaf. Kõnepidajad vakatavad, ka teised (ametlikud) fotograafid kiirustavad rõdule ja saavad sealt purki päeva parimad pildid.

Seotud lood:

Võistlus algab ja meid lastakse latrite kaupa rajale, iga grupi vahel 30 sekundit. Tänan õnne, et end kohe esimese registreerimispäeva avatundide jooksul kirja panin – nüüd saan jooksma juba teises rühmas ja pääsen hullemast trügimisest. Esimesed jooksusammud kulgevad mööda käänulisi kitsaid koridore ja juba jõuamegi tuletõrjujatele mõeldud trepikotta, mis on täiesti tavaline, metalltrepiga ja akendeta kitsas poole kilomeetri kõrgune šaht, mis kuidagi ei reeda, et kuulub ülifuturistliku pilvelõhkuja konstruktsiooni. Mnjah, see koht pole ilmselgelt klaustrofoobide jaoks.

Valin kohe jooksu alguses keskpärase paarisastmetega tempo, millega loodan kuni tipuni vastu pidada. Alguses tormab päris palju jooksjaid minust mööda, pärast paarikümmet korrust aga olukord muutub ja hakkan ise teisi selja taha jätma. Mõned uljaspead on juba jooksu esimesel viiendikul täitsa omadega läbi ja hingeldavad käsipuu küljes rippudes, nii et pean pidevalt valjuhäälselt võistluse reegleid meelde tuletama: seinaäär jalutamiseks, käsipuu-poolne äär möödumiseks! Mõni tibi peatub iga korruse vahel, et nutitelefoniga sõpradele Weibosse ehk Hiina Twitterisse jooksvaid uudiseid edastada.