Minu Tenerife: kallid eestlased, käes on pettumise aeg!

 (13)
Copacabana rand
Copacabana randFoto: Eero Vabamägi

Katkend Mart Normeti raamatust "Minu Tenerife" kirjastuselt Petrone Print.

Nii, kallid eestlased, käes on pettumise aeg. Millel põhineb meie kodumaise toidulaua eripära? Eks ikka kolmel sambal: sült, kama ja verivorst. Aga nii üllatav, kui see ka ei ole, siis täpselt nii kaugel kui Tenerifel on kaks neist kolmest toiduna täiesti käibel.

Kama müüakse siin igas poes, suurte pakkidena. Selle nimi on gofio ning see kuulus juba üle kahe tuhande aasta tagasi põliselanike guantšide toidulauale. Kohalikku kamajahu valmistatakse peamiselt kaera ja nisu baasil ja seda pannakse igasugu toitudesse: supid, magustoidud, kastmed, kalaroad, aga süüakse ka niisama hommikusöögiks piimaga. Guantšid segasid jahu sisse ka herneid, ube ja läätsesid ehk kõike seda, mis parasjagu käepärast oli. Maitse on gofio’l veidi tugevam kui kamal, kuna see on läbi kõrvetatud.

Verivorst (morcilla) on Kanaaridel ja üldse Hispaanias teada-tuntud suurus. Ingliskeelsetele klientidele müüvad nad seda kui black pudding. Vahe Eesti verivorstiga seisneb selles, et konkreetselt Kanaaridel on see magus (morcilla dulce)! Sisaldab mandleid, kaneeli, aniisi, rosinaid jne. Kui sul verivorsti ja piparkoogi isu, aga kumbagi eraldi pole võtta, siis on see magus verivorst ideaalne kombinatsioon. Kusjuures magus maitse ei häiri mind selle juures absoluutselt, sest tavalistki verivorsti söön ma Eestis pohlamoosiga.

Seotud lood:

Nii et meile jääb viimaseks õlekõrreks sült. Hoidkem seda eestluse kallerdavat nurgakivi hellalt! (Tühja sellest, et süldilaadne holodets Vene köögi juurde kuulub.)

Samas, ma ei välistaks, et kui nõudlust on, siis saab tulevikus sülti osta kasvõi Tenerife IKEAst. Sest just sealt saame me oma sooja maa jõuludeks glögi, pohlamoosi ja hõbedaste lumehelvestega plekk-karbis piparkooki! Sulepadja leiame ka, mis on normaalse kujuga, mitte selline piklik Lõuna-Euroopa poroloonivorst, mida siestale läinud tootedisainerid naljaviluks padjaks nimetavad.

Svenssonite piparkook osutub küll mööblimaitseliseks maiuseks. Ja nii nagu ma ei söö suhkruga kappi ega siirupiga patja, ei lähe ka IKEA piparkook alla. Õnneks saabub Eestist koos Nele vanaema Alliga karp Kalevi päris piparkooke. Neid, mille sisse on pudistatud tõelist jõulutunnet ja seda õiget mekki. Mmm… milline tekstuur… õrn ja krõmps! Aga mis ma näen — kribukirjas on pakendile trükitud tõeline tujurikkuja: needsamused Eesti piparkoogid on toodetud Rootsis.