Minu Tenerife: punased-, kollased-, rohelised- ja plekilised banaanid — miks neid nii palju on?!
Kui IKEA kõikehõlmavus kõrvale heita, siis erinevalt Eestist pole Tenerifel avarad selvehallid hävitanud ära väikeseid eripoode. Muidugi saab suurema osa toidukraamist kätte esmaspäevast laupäevani avatud suurpoodidest nagu Mercadona, Coviran, HyperDino, Dialprix või hoopis hulgiladu meenutavast poeketist Lidl. Aga ikkagi ostetakse juur- ja puuvilju pigem pisikestest fruteria’test1, leiba-saia pagari juurest, liha lihunikult, kala sadamast. Ja mitte ainult kala, vaid ka kaheksajalgu! Hispaania keeles on kaheksajalg pulpo. Tema on meie uus lemmik. Kas siis grillitult või Galicia stiilis väikeste seibidena õlis koos kartuliga. Njaa, seda kassid ostaksid. Kaheksajalg on siin nii värske ja nõnda hea, et sõber Karl toituski saarel ainult sellest — nädal aega jutti, iga päev mitu korda.
Kui aasta alguses Olaviga kohtusime ja ma uurisin, kuidas siin talvel värskete puuviljadega lood on, andis ta mõista, et turism on põllumajanduse hävitanud. Ja isegi tomatid tuuakse mandrilt sisse. See oligi kõige kõhedam moment siia kolides. Mäletan, kuidas me aastate eest sõime Tais jõulude ajal iga päev sellise maitsega ananassi, et hakka või nutma! Paned suure tüki suhu ja see ise sulab ära. Või rambutan! Mangostan! Ostad väikese raha eest suure hulga ja lihtsalt naudid küpse ning magusa vilja maitset. Muide, rambutani ja mangostani kohtab aeg-ajalt Eesti parimates poodides ka, aga hinnad on muidugi ulmelised ning viljade väljanägemine alla igasugu arvestust.
Tenerifel saab meile selgeks see, et sada protsenti kohalik on ainult banaan. Neid istandusi on terve saar täis. Ja hind on tõeliselt hea — näiteks aprillis vaid 49 senti kilo. Väidetavalt on siin saadaval ka erinevat sorti banaane, aga me ei ole nii suured spetsid, et vahet teha. Ükskord ostsime kohalikult turult rohelised banaanid ja mõtlesime, et paari päeva pärast on need söödavad. Loll saab kirikus ka peksa. Pärast kuuepäevalist ootamist tõstsime ikka veel rohelised ja kõvad banaanid rõdule päikese kätte. Üheksandal päeval tabas meid ilmutus: äkki need rohelised banaanid ongi rohelised banaanid? Ses mõttes, et need ei peagi kollaseks minema? Selleks ajaks olid need juba piisavalt päikestki saanud, et koore eemaldamine õnnestuks tulemuslikult, ja peab tõdema, et maitse selle rohelise koore all oli täitsa normaalne.
Kohe esimesel nädalal ostsin Los Cristianose peatänava puuviljapoest huvi pärast ühe punase banaani. Hakkasin seda siis sealsamas tänaval avama, aga mitte kuidagi ei õnnestunud. Ei ühest ega teisest otsast. Mingit vedelikku natukene nagu immitses, aga koort ära ei saanud. Rakendasin jõudu, mõningast plöga tuli veidi välja ja see hakkas hirmsat moodi kleepima. Banaanist sain suure surmaga „lahti” ainult imeväikese osa. Banaani tipu. Hammustasin. Maitse oli sel nagu toorel tammetõrul! Igatahes viskasin ära ja pidasin aru, kuidas käed puhtaks saada. Otsisin toidupoest mingit kätepuhastuseks mõeldud niisket salvrätti, aga ei leidnud. Läksin siis jäätisekülmkapi juurde, kraapisin resti pealt natuke jääd ning liikusin kiiresti õue, et selle „veega” käsi pesta.
Nii et kui keegi ütleb, et banaanindus pole raketiteadus, siis ta eksib rängalt. Eestis on lihtne — roheline banaan on päeva-kahega kõlblik ja pruunide väikeste plekkidega banaan on juba üleküpsenud. Kollane on parim. Siin aga… esiteks on Tenerife banaanid pisikesed ja suuremate mustade plekkidega, mida ei maksa karta. Maitse on siinsetel kuidagi teravam ja konkreetsem kui sel sordil, mida põhjamaalastele tarnitakse.
Tenerife banaanidest jääb vaid 10% saarele. Vahepeal oli probleem selles, et siinne pisike vili ei mahtunud euronormi sisse. Ja nii hakati neid suures koguses näiteks Kanadasse viima. Aga nüüd on ka Euroopa aru saanud, et ei pea kõigile ühe puuga virutama, ja Kanaari banaan on täiesti ekspordikõlblik ka Euroopa Liitu.
Kanaari saarte põllumajanduse edetabelit juhibki banaan. Näiteks La Palma saarel annab banaanikasvatus koguni 80% majandusest. La Palmal kasvatatakse, muide, ka tubakat. Ning El Hierrol ananassi. Aga porgandiga on siin kandis nadid lood. Õigemini, lood on mõrud — ei õnnestu meil kuidagi saada nii mahlast ja magusat porgandit nagu Eestis.
Kõikide saarte peale kokku järgnevad banaanile kasvumahu poolest viinamari, tomat ja kartul. Tuleb välja, et vulkaanituhase pinna peal vilju kasvatada on väga hea idee, sest tuhane muld olevat väga tootlik. Miskipärast head tomatit me ei saagi — ikka on see liiga kõva ja täiesti suvalise maitsega. Kirsstomatitega aga vedas meil korduvalt — nii magusad, et pane või tordi sisse!
Ja oi kui head on ka kohalikud apelsinid! Romantiline lisaväärtus on iseäranis neil, mis metsikult koduaias kasvavad.
