Murelik naine: kuidas öelda oma teismelisele tütrele, et ta on lapsendatud? Kardan, et ta hakkab mind vihkama
Hiljuti suri abikaasa vähki. Lootsime veel peaaegu viimase hetkeni, et ehk saab ta haigusest võitu. Tugev võitleja, nagu ta oli. Kui paari aasta eest diagnoosi sai, võttis vapralt ette keemiaravi, paistis, et haigus taandub, aga kokkuvõttes ei. Oli valmis uuesti võitlema ja võitleski, aga paraku tegi haigus oma töö.
Olen nüüd tütrega kahekesi. Üheskoos oleme tugevad ja läheme eluga edasi. Ta sai hiljuti 15 ja lõpetab peagi kaheksanda klassi. Abikaasa surm on pannud mind rohkem mõtlema selle peale, kui habras elu ikka on. Ja kui väga peame hindama lähedasi, kes meie kõrval. Ning neile ka tõtt rääkima.
Tütar on lapsendatud. Tervislikud põhjused, abikaasaga me lihtsalt polnud võimelised loomulikul teel last saama. Pikalt kaalusime, mis teha. On meil üldse lapsi vaja? Aga soov oli nii suur, tegime bürokraatiaprotseduurid läbi ja saime endale imearmsa tütre. Ta oli siis väga väike. Õdesid-vendi tal mu teada polnud, tean vaid, et ta ema oli seadusega pahuksis, last ei tahtnud.
Me pole tütrele sellest rääkinud, ta ise ei mäleta sellest midagi, kuna oli nii pisike. Oleme päris palju kolinud ja inimesed me ümber palju vahetunud. Ehk tutvusringkonnas ka ei teata. Aastad läksid ja tundus kuidagi enesestmõistetav, et teda sellega ei šokeeri. Alati oli ka vabandus, et ta ju veel nii väike.
15 pole enam nii noor, mistõttu mõtlengi, kas peaks selle sammu astuma. Et ta lihtsalt teaks ja tõesti, äkki soovib oma bioloogiliste vanemate kohta midagi enamat teada saada. Oleks imelik kätt ette panna.
Samas on mul hirm, kuidas ta reageerib. Ta on kõik, mis mul on. Äkki ta hakkab vihkama mind? Ja ka varalahkunud abikaasat? Ei peagi meid enam oma vanemateks. Arvab, et oleksime pidanud talle varem rääkima. Seda kardangi kõige enam. Üks kolleeg kunagi ühel istumisel pihtis, et tema sai alles 21-aastaselt teada, et on lapsendatud. Ta ütles, et teatud lõhe see vanematega tekitas, sest talle jäi sisse teatud trots: miks hoiti teda nii kaua teadmatuses? Kardan, et oma tütrega võib ka nii minna.
Mu ema on olukorraga kursis ja soovitab oodata vähemalt nii kaua, kui tütar saab täisealiseks. Kui ma õigesti mäletan, täisealisena on tal ka seaduslik õigus teada oma tausta ehk ma rikuks seadust kui seda tema eest varjan. Eks ema soovituse taga oodata näen ka teatud hirmu, ta ilmselt kardab, et mine tea, mis teismeline teeb. Olen niigi raskes olukorras, kuna oleme nüüd kahekesi. Olen mõlema vanema rollis.
