Muutu või muidu kaotad: kes 50aastasena näeb maailma sellisena, nagu ta nägi seda 20aastasena, on kaotanud 30 aastat oma elust

 (5)
Muutu või muidu kaotad: kes 50aastasena näeb maailma sellisena, nagu ta nägi seda 20aastasena, on kaotanud 30 aastat oma elust
Unsplash.com

Me kõik arvame, et tunneme iseennast. Paraku on see totaalne vale, ning sedavõrd suur, et kaasaegne psühholoogia tegeleb lausa selle liikide klassifitseerimisega. Miks me siis eksime, hinnates meiega toimuvate muutuste mõju? Ning kuidas oleks võimalik vähendada nende eksimuste negatiivseid tagajärgi?

„Loo lõpu illusioon“

Me võtame iga päev vastu oma elu muutvaid otsuseid ja tahaksime, et need oleksid parimad. Ent püüa kuidas püüad, teatavaid otsuseid asume juba mõne aja pärast kahetsema. Unistuste töö tekitab kolme aasta pärast nördimust. Tätoveeringut, mis nii kaunis näis, ei taha enam vaadatagi. Võib-olla tegelikult ei tohiks me kahetseda ühtegi tehtud otsust, ent see ei ole võimalik. Miks? Üks selgitustest väidab, et me ei arvesta sellega, kuidas tulevikus muutume.

Mõned aastad tagasi avaldasid tuntud psühholoogid Daniel Gilbert, Timothy Wilson ja Jordi Quoidbach ajakirjas Science oma uuringute tulemused teemal, kuidas inimesed muutuvad ning mis nad sellest ise arvavad. Teadlased nimetasid oma avastust „Loo lõpu illusiooniks“.

Kuues eksperimendis selgitati välja isiksuste iseloomustused, toidu, muusika, sõprade ja puhkekohtade eelistused, koguti kokku mineviku lugusid ning ennustati ka tulevikku. Osavõtjate arv oli 19 000.

„Loo lõpu illusioon“ tõestas, et me arvame, nagu muutuksime tulevikus oluliselt vähem, kui oleme siiamaani muutunud.

Seotud lood:

Kujutle hetkeks, kuidas muutuvad meie harjumused, söögi eelistused, eluviisid, hobid ja maitsed kümne aasta pärast. Näib, et oled elanud juba piisavalt, et teada, mis sulle tegelikult meeldib ning sa väärtustad seda. Vaevalt et midagi muutub. Oletame, et oled „öökull“ ning sinu parim aeg on õhtu ja öö. Nii on alati olnud. Sa armastad liha ega kannata peterselli maitset. Sa hindad head konjakit, oled kogu elu töötanud ehituse alal, sul on oma kindel äri, ning sa ei mõista filateliste ega filantroope. On ju keeruline ette kujutada põhjuseid, miks kõik see ja palju muudki võiks muutuda.

Kui sa aga heidad pilgu 10 aasta tagusesse aega ja tuletad meelde, kes sa siis olid, mida tegid ja mis sulle meeldis, oled kindlasti üllatunud, kui palju on tänaseks muutunud. Kogu mineviku kogemus räägib sellest, et muutused tulevad kindlasti. Ning neid saab palju olema. Ometi oleme millegipärast veendunud, et tulevikus saab kõik olema just nii nagu praegusel hetkel. Teiste sõnadega, see „loo lõpp“, sinu isikliku loo lõpp ehk eluraamat on juba kirjutatud — sinust on tulnud see ideaal, mille poole püüdlesid. Ja see just ongi illusioon.

Oleme otsekui lõpetamata ehitus, millel käib pidev töö. Kui sulle näib vastupidi, siis ei saa sind kadestada.

Rikutud konstruktor

Mõtleme sageli, et tulevikus on meil rohkem vaba aega. On ju tuttav tunne? Kui aga mõelda end tagasi minevikku, siis võib imestada, kui palju aega meil tol ajal oli. Olevikus seda nüüd ei ole ja kui üritada ette kujutada, mis juhtub 10 aasta pärast…

Samas ei suuda me hetkel kuidagi aru saada, et tuleviku „Mina“ vaatab tagasi ja mõtleb sama meie kohta. Igas vanuses mõtleme, et meil on õigus ning igas vanuses me ka eksime.

Tasub siiski ära märkida, et mida vanemaks me jääme, seda vähem muutusi meie elus toimub (võrreldes sellega, kui olime 20). Ning ikkagi me jääme alati muutuma.

Maailmakuulus poksija Muhammad Ali on öelnud: „Inimene, kes 50-aastasena näeb maailma sellisena, nagu ta nägi seda 20-aastasena, on kaotanud 30 aastat oma elust“.

Selline illusioon tekitab halbu otsuseid. Kui me mõtleme, et homme on nii, nagu on ka täna, siis suure tõenäosusega me eksime. Kui ütleme endale: „Oleks ma siis teadnud seda, mida nüüd tean“, siis tasuks mõelda, mida ütleme viie aasta pärast, vaadates tänast ennast. Võib-olla siis ei näigi meie otsus enam nii tark.

Kui me meenutame minevikku, siis me rekonstrueerime mälestusi, kui mõtleme tulevikule, siis üritame konstrueerida. Konstrueerimine on aga psüühiliselt keeruline protsess. Selline keerulisus viib meie kujutlusvõime selleni, et muutused tunduvad võimatutena. Ning siis võimegi ekslikult mõelda, et neid ei tulegi. On ka huvitav ära märkida, et minevikulood on rikkad süžeede poolest, need on dünaamilised ja kaasakiskuvad. Tulevikulood on aga proosalised ning jäetud ilma dünaamikast — seal ei toimu mingeid muutusi.

Võimatu on võimalik

Loe veel

Muutused pole üksnes need, mida varem pole olnud, vaid ka millegi kaotus minevikust. Kaotame ju pidevalt stabiilsust, mugavust ja ettearvatavust oma elus.

Mida nooremad oleme, seda lihtsam on adapteeruda kaasaja tehnoloogiaga. Samas ei soovi mitte kõik eakad inimesed tundma õppida interneti maailma. Ometi on see hädavajalik — kui ei tunne enam huvi uue vastu, hakkad kohe eemalduma kaasaegsest maailmast, see muutub mõistetamatuks, hirmutavaks ja ettearvamatuks.

Edaspidi hakkab see end tunda andma kontaktide piiratuses ning võimetuses aru saada sotsiaalsetest protsessidest. Näiteks ei oska teha ülekandeid, uurida millegi kohta ilma entsüklopeediat kasutamata või aru saada, mis see pagana Facebook endast kujutab. Võib ju end lohutada, et nii säilitame enda jaoks harjumuspärase hea maailma. Ent seda maailma ei ole enam olemas ega tule ka iialgi tagasi.

On veel üks oluline detail, millega tuleb arvestada. Muutuste kiirus maailmas kasvab pidevalt. Usu või ei, aga 10 aasta pärast muutub sinu elu rohkem, kui sa üldse suudad endale ettegi kujutada. Täna ei oska sellest undki näha. Kümne aasta eest ei teadnud ju keegi mitte midagi ka nutitelefonist…

Me ei tea, kelleks me kümne aasta pärast saame, millega hakkame tegelema, kui palju meil saab sõpru olema, mis meile hakkab meeldima, mille üle tunneme rõõmu, mis meid kurvastab. Ent teades ja mõistes, et me päris kindlasti muutume, saame võimaluse valida just sellise muutuste tee, mida mööda tahame edasi minna.

Allikas: Psihhologija, november-detsember 2016