Naine, kes päästis oma elukaaslasega rabas kolm inimest uppumissurmast: see oli sekundite küsimus
“Kui poleks õnnelikku juhust olnud, siis oleksid sellised pealkirjad kajanud meedias eelmise nädala lõpus. Täiesti juhuslikult sattusime elukaaslasega samal ajal sinna. Kedagi teist seal polnud ja seega polnud ka kellelegi teisele loota. Tuli tegutseda ja neid aidata.
Raskesti ligipääsetava koha tõttu poleks päästjad jõudnud õigel ajal. Kõige väiksem oli iga hetk vee alla vajumas. See oli sekundite küsimus. Elu ja surma küsimus. Kõik kolm said päästetud. Napilt, aga siiski. Päästjate saabumise hetkeks olime just suutnud surma trotsides kõik kaldale tuua ning kannatanud viidi haiglasse taastuma.
See, kuidas lapsed su silme ees täielikus paanikas karjuvad ning on iga hetk uppumas ja kuidas su elukaaslane neid päästes ka ise jääst läbi külma vette vajub ning jää aina katki läheb, kui ta püüab välja saada. Seletamatu õnn oli, et ta siiski suutis sealt jääaugust end välja saada ning sai teisi edasi päästa. Neid tundeid pole võimalik edasi anda, mis sel päeval seal järve ääres kogetud said. Juhtunust siiani täiesti läbi raputatuna ei tahaks ma sellest tegelikult veel üldse rääkidagi.
Ometi kirjutan, sest valus on vaadata pilte sotsiaalmeedias sellest, kuidas iga päev valib keegi minna jääle lõbutsema — mõtlemata, et mis siis, kui jää ühel hetkel katki läheb. Raske on lugeda päästeameti korduvaid hoiatusi ja manitsusi seoses jääle minemise ohtudega. Kas tõesti ei saagi neid võtta tõsiselt seni, kuni pole ise kogenud sellist hirmu, kuulnud appikarjeid, riskinud oma eluga? Ka see lugu siin tundub kirjapandud sõnadena täiesti tühine, võrreldes sellega, mis tegelikult juhtus.
Sel päeval oli Mädajärvel imeline sile jää ja eriti kaunis päikeseloojang, mida võite näha ka juuresolevalt pildilt, mis on tehtud hetk enne õnnetust. Kõik oli ilus ning keegi ei mõelnud sellele, et midagi võib juhtuda, sest jää tundus pealtnäha nii tugev. Aga ometi juhtus.”
