Naistekas soovitab: "Me tahtsime elumuutust, läksime Eestist ära ja jäime ellu."

 (79)
katkend Merike Miku raamatust "Tahan Soome elama!"
Naistekas soovitab: "Me tahtsime elumuutust, läksime Eestist ära ja jäime ellu."
Foto: Eero Vabamägi

Kaks ja pool aastat tagasi läksin koos oma abikaasa ja kolme väikese lapsega Soome elama. Meil ei olnud seal ees ühtegi tuttavat ega sugulast. Me ei olnud lotovõitjad ja meil ei ole rikkaid Ameerika onusid. Me tahtsime elumuutust, läksime Eestist ära ja jäime ellu.

Terve perega Soome

Lapse isikukoodi ja kõikvõimalike dokumentide korda ajamine on samasugune nagu täiskasvanu puhul. Oluline on teada, et näiteks politseis ja magistraadis käies peavad lapsed kindlasti kaasas olema. Meie perele tähendas see mitmeid varahommikuid, kui sai uniste lastega laeva peale mindud, et vastuvõtuaegade ajal ikkagi Soomes kohal olla. 

Lapsel peab Soomes elamiseks olema samamoodi Euroopa Liidu elaniku registreerimistunnistus politseist, elukohaandmed magistraadis ja sotsiaalkindlustuse kinnitusena taskus KELA-kaart. 

Lasteaeda pead koha saama kahe nädalaga

Soomes on nii, et kui mõlemad vanemad õpivad või käivad tööl, peab laps saama lasteaiakoha kahe nädalaga. See lasteaiakoht ei pruugi olla Su kodu lähedal ja võib tähendada ka seda, et ärkad koos lapsega varavalges, et bussiga tund aega lasteaeda sõita. Kui tööl käib ainult üks lapsevanem, peab lasteaiakoha saama nelja kuu jooksul.
Lasteaiakoha saamiseks saab sageli avalduse täita linna või valla kodulehel. Aga samamoodi võid rõõmsalt sisse astuda lähimasse lasteaeda, seal natuke ringi vaadata ja paluda juhatajalt avaldust lasteaiakoha saamiseks. 

Seotud lood:

Lasteaedasid on Soomes palju. Näiteks meie praeguse elukoha lähedal Espoo äärelinnas on kodust jalutuskäigu kaugusel viis lasteaeda. Lasteaiad on palju väiksemad kui Eestis, 5–6 rühmaga lasteaiamaja peavad vanemad liiga suureks ja pigem eelistatakse 1–3 rühmaga väiksemaid lasteaedasid. Lisaks riiklikule ehk linna või valla lasteaiale on olemas eralasteaiad, perepäevahoiud (kus on maksimaalselt 4 last hoidja juures kodus) ja lisaks toetatakse riiklikult seda, kui võtad endale koju lapsehoidja. 

Lasteaias on kuni 3-aastaste rühmas maksimaalselt 13 last ja suuremate laste rühmades 18–21 last. Iga päev on kõikides rühmades tööl kolm täiskasvanut — üks lasteaiaõpetaja ja kaks lapsehoidjat, Eesti mõttes kasvatajat. Tavaliselt on lasteaiad avatud kl 7–17, aga igas piirkonnas on olemas üks lasteaed, mis mõeldud eelkõige vahetustega tööl käivatele vanematele. Need on avatud kl 6–22, lisaks on veel omakorda olemas ööpäevaringsed lasteaiad, kus lapsed saavad ka ööbida.
Olin 1,5 aastat tööl alla 3-aastaste rühmas. Meie rühma kõige noorem laps tuli lasteaeda kümnekuuselt. Enamasti tulid lapsed lasteaeda 1,5–2-aastaselt. Kõik lapsed on teretulnud ja et nendega tegeleb igapäevaselt kolm täiskasvanut, on aega nende söötmiseks, süllevõtmiseks ja igatepidi aitamiseks. Mingeid eeldusi ja ootusi lasteaia sõimerühma tulevale lapsele ei ole. Muidugi kohaneb laps kiiremini, kui ta oskab ise süüa või on hakanud kodus potilkäimist harjutama. Mõned lapsed on olid ka väga tublid riidesse panijad. 

Loe veel

Minu kui kasvataja argipäevaks oli näiteks see, et mähkmetega lastel vahetati päevas neli korda mähet, vaikselt-vaikselt harjutati kõiki potil käima, tihti tuli pärast söömist ja enne päevaunele minekut panna lastele uued riided. Magama jäädi vaikse unelaulu ja peade silitamise saatel. Mingit nädalaprogrammi lastel ei olnud. Olime ise rühmas kokku leppinud, et suuremad lapsed saavad korra nädalas käia lasteaiasaalis võimlemistunnis ja kolmapäeviti viime läbi väikese laulu- või tantsutunni. Kõik käelised tegevused sõltusid sellest, kui palju oli rühmas lapsi, mis vanuses nad olid ja mida lapsed ise parajasti tahtsid teha. Näiteks saime neile pakkuda voolimist, kleepimist, rebimist, kääridega lõikamist, helmekeste rittaajamist, puslede kokkupanemist ja mida-kõike-veel.
Töötasin algul mitmetes Helsingi lasteaedades ja julgen küll öelda, et seal on kõik vahendid olemas. Eesti lasteaednikud saaksid Soomes kõik leiutajate tiitlid, kui mõelda sellele, kuidas ja millest lastega imelisi töid tehakse. Mina suutsin oma lasteaias imestust tekitada sellega, kui mul paluti teha stendile suur jänesepilt ja ma võtsin A3 paberi, eeskujuks ühe loomaraamatu ja tegin selle lihtsalt ära. “Kuidas nii — võtsid lihtsalt paberi ja joonistasid sinna jänese?” küsisid kolleegid. Ma ei osanudki kohe midagi vastata. Ääri-veeri küsisin, kas jänes sai kuidagi kohmakas või on liiga väike, sest ma ei pea ennast jäneste joonistamises just maailmameistriks. “Meie võtame lasteraamatu, läheme teeme koopiamasina peal sellest pildist 500%-ga suurenduse, teeme koopia ja siis lõikame selle välja,” sain vastuseks. Nojaa. Ah soo. Selle peale annab tulla. Ausõna!

Kõik lapsed on päeval õues 

Lapsed on lasteaias õues kindlasti kaks korda päevas. Sõltuvalt ilmast võib see aeg olla 1–1,5 tundi. Igal lasteaial on oma mänguväljak, väiksemad on tavaliselt oma aiaga piiratud alal. Palju käiakse ka linnale kuuluvatel avalikel mänguväljakutel, metsas, parkides, raamatukogudes, niisama jalutuskäikudel. Sinna minnakse terve rühmaga. Sõimerühmaga jalutuskäigule minek tähendas alla 3-aastaste rühmas seda, et meil oli kaks kaksikute käru kõige väiksemate jaoks, suuremad said neist kinni võtta ja vahepeal vahetasime kärusistujaid.

Liikumine on Soomes lasteaias hästi loomulik päeva osa. Siin ei ole probleemiks, et kombekates lapsed mööda kaljusid pepu peal alla lasevad või paljakäsi vihmaveega mängivad. Lasteaedade territooriumitel olen näinud nii suuri kivirahnusid kui ka väikeseid koopaid. 

Vihmaste ja poriste ilmade jaoks on kõigil olemas kummiriided (soome keeles kuravaatteet ehk otsetõlkes poririided), mis pannakse tavaliste õueriiete peale. Need pestakse pärast õueskäiku puhtaks ja pannakse kuivamiskappidesse. Ühes Helsingi lasteaias, kus olin asenduskasvatajana tööl, oli nende riiete pesemine väga lõbus ettevõtmine. Lapsed seisid enne tuppaminekut rivvi, mina vedasin esikust suure vooliku, keerasin kraani lahti ja pesin kõikide laste riided ühekorraga puhtaks. Lasteaeda sisse minnes riputasime need kohe kuivamiskappi — rahul olid nii kasvatajad, lapsed kui ka vanemad. 

Samamoodi käivad iga päev õues koolilapsed. Alati on päevas 1–2 korda 40–45-minutiline pikk õuevahetund. Ja üllatus-üllatus, algklassilapsed on siis samamoodi kummiriietes metsa all istumas või porilompidest läbi jooksmas. Suurematel lastel on enamasti õuepüksid, mis siis vahetunnile minnes teksade või retuuside peale pannakse. 


Keel selgeks, siis tavakooli

Välismaalt Soome tulnud lastele on suuremates linnades piirkonnakoolid, kus on rohkem keeleõppele suunatud ettevalmistavad klassid (soome keeles valmistava luokka). Enamasti on seal koos lapsed, kelle keeleoskus on olematu või väga nõrk. Meie lapsed ei osanud kooli minnes ühtegi soomekeelset sõna. Mulle on oluline, et nad õpiksid võõras keeles korrektselt rääkima ja kirjutama.
Meie pere pidas väga oluliseks, et laste kohanemine oleks võimalikult lihtne. Käisime koos nendega uut kooli vaatamas ja õpetajatega kohtumas. Iga väike inimene on omamoodi isiksus. Kui ühe lapse jaoks oli Soome tulek nagu suur seiklus, siis teisel läks üle poole aasta, et leppida sellega, et osa sõpru jäävadki Eestisse ja nüüd tuleb Soomes hakkama saada.
Keele õppimise osas oli samamoodi. Nelja kuuga oli koolilastel soome kõnekeel selge. Imestasin, kuidas nad sõpradega suhtlesid ja juba kuulsin sõnu, mida ise ei teadnud. Kolisime Soome novembri alguses ja lapsed läksid kohe järgmisel päeval kooli. Kevadel olid mõlema lapse õpetajad seda meelt, et kuigi Soomes on lapsed keeleõppeklassis tavaliselt aasta aega, siis meie lapsed on valmis minema tavakooli.

Iga õppeaasta lõpus pakutakse koolilastele võimalust osaleda uuel õppeaastal oma emakeele tundides. Eesti keele tund on kord nädalas, korraga 1,5 tundi. Eesti keele õppimise huvilised on kokku kogutud ühte piirkonna kooli ja lapsed lähevad sinna pärast oma koolitundide lõppu. Helsingis, Vantaas ja Espoos õpib eesti keelt mitusada last ja neid õpperühmi tuleb järjest juurde. Muidugi ei ole keeleõpe võrreldav Eestis toimuva eesti keele tundidega, aga see on väike võimalus hoida alles oma emakeelt.   

Kui lapsed kooli läksid, suutsin hetkega täiesti segadusse minna, kui nad tõid koju tunniplaani, kus olid lihtsalt kirjas muusikatunnid ja kehalise kasvatuse ajad. Ülejäänud lahtrites olid suured ristid. Kus on matemaatika? Õpivad nad ikka koos teistega soome keelt? Kas Soomes loodusõpetust polegi? Õpetajad olid samasuguses hämmingus meie küsimustest. Mis tunniplaani te tahate? See on ju siin. Ja meie küsime jälle, et kus tunniplaan on, mis aine vihikud ja raamatud ta näiteks teisipäeval kaasa peab võtma? 

Soomes on õpetaja silmade läbi vaadatuna ideaalne kool. Need meile suuri küsimusi tekitanud x-tähed ongi tunnid. Kui lapsed jaksavad, teeb õpetaja kaks tundi matemaatikat. Kui õues on ilus ilm, minnakse õue, ollakse selle “kolme x” ajal metsas ja uuritakse taimi. See on siis loodusõpetuse tund. 

Kooliaasta alguses… 

ei olnud mul midagi vaja osta. Igaüks sai õpetajalt pliiatsi, kustukummi ja koolivihiku. Oligi kõik. I klassi laps sai ka korralikud kiletatud õpikud, ka see jäi tol sügisel tegemata. Lisaks koolikotile oli terve õppeaasta jooksul vaja ainult kehalise kasvatuse tundi T-särki ja retuuse. Ei mingeid sisejalanõusid või sisetossusid, susse ja sussikotti. Lapsed on liikumistunnis paljajalu. Kevadel ja sügisel toimuvad õuetunnid tavalisel liivaväljakul. Väljakul on kaks jalgpalliväravat. Ei mingit udupeent kunstmuru, kaugushüppekaste ega heitesektoreid. Talvel tehakse sellele samale väljakule korralik uisuväljak ja siis oli ka soovituslik, et lapsel võiksid uisud olla. Tegelikult on koolis suured kastid uiskudega ja piklikud kapid koolile kuuluvate suuskadega. Oma asju soovitatakse kasutada seepärast, et lapsed õpiksid oma asjadest hoolt pidama ning et rõhutada hügieeni tähtsust.
Õpikud ja vihikud on algklassides enamasti koolis, koju tuuakse vaid need, millest jäi teha mõni kodune ülesanne. Olin täiesti vaimustuses, kui kuulsin õpetajaga kohtumisel, et I–II klassi lapsel ei tohi koduste tööde tegemiseks kuluda üle poole tunni. Ja see pool tundi on mitte ema-isaga koos õppimine, vaid see, kui laps teeb ise omas tempos koduseid ülesandeid. Ma hakkan juba peaaegu aru saama, kus on selle juured, et Soome haridus on kaks korda kuulutatud maailma parimaks haridussüsteemiks, ja Soome pakendab oma haridussüsteemi välismaale müümiseks.
Õpetaja ja kooli maine on ka teistsugune kui Eestis. Koolis kehtestatud reegleid ja põhimõtteid ei arutata ning neid ei vaidlustata kuskil lastevanemate koosolekutel või meililistides. Need on selged, lihtsad, kõigile üheselt arusaadavad. Näiteks see, et lastel ei ole koolis mobiiltelefone. Need on hääletu režiimi peal kotis ja need võib sealt välja võtta pärast koolipäeva lõppu koolimajast väljaspool. Või see, et lapsed ei tea üksteise kontrolltööde tulemusi. Igaüks õpib endale ja õpetaja jälgib iga lapse individuaalset arengut. Pole veel kuulnud, et õpetaja tooks välja klassi keskmise hinde või keegi koole niimoodi ritta sätiks. 

Kõigile on iseenesestmõistetav ka see, et koolides töötavad ringid on tasuta. Olgu selleks robotite ehitamise ring, kunsti- või käsitööring, koorilaul. Maksma peab pikapäevarühma eest, sest seda teenust pakub tavaliselt erafirma. Pikapäevarühmas saavad reeglina käia I–II klassi lapsed. See kõik võib olla piirkonniti veel erinev, kuid reegel on see, et raha pärast ei saa lapsed jääda pikapäevarühmast või huviringist eemale. 

Kui laps haigestub 

Korralised tervisekontrollid tehakse lastele nõuandlates (soome keeles neuvola). Sinna peab enamasti enne lapse sünnipäeva aja broneerima ja lisaks tavapärastele mõõtmistele-kaalumistele tehakse seal ka vaktsineerimised ning jälgitakse, et laps areneks eakohaselt. Näiteks meie 3-aastaseks saanud laps sai etteantud piltide järgi joonistada kriipse ja ringe, ehitas koos nõuandlatädi ehk siis meditsiiniõega torni, pani väikeseid mänguasju purki, püüdis palli ning katsus mööda joont kõndida. 4-aastane laps läheb juba ise oma oskusi näitama, vanematega räägitakse pärast seda, kui laps on oma oskusi näidanud. 

Samas ei ole Soomes perearsti süsteemi, seega pole kahjuks ka ühte kindlat inimest, keda Sina või Su laps teaks. 

Meie pere kõige väiksema lapsega oli juhtum, mille puhul ei tea siiamaani, kas peaks naerma või nutma. Tavapärasel mõõtmisel-kaalumisel selgus, et 3-aastane laps on … liiga pikk. Ei mahu ettenähtud kasvugraafikutesse. “Teie laps on liiga pikk,” ütles mulle meditsiiniõde tõsisel häälel. Ma olin vait, sest see oli nii ootamatu, et mõtlesin kohe, et mis nüüd siis teha saaks? Sunnin lapse küürus käima? Saime kutse arsti juurde, kes rahunes pärast seda, kui näitasin, et vanemad lapsed olid selles vanuses sama pikad. Võimalik, et analüüsidest päästis ka see, et olime seekord arsti juures koos abikaasaga, kes on tõesti pikka kasvu. Igatahes jäime lapsega pikkuse pärast jälgimisele ja peame nüüd tavalisest tihedamini käima pikkust mõõtmas.
Kui laps haigestub, peab koos temaga minema tervisekeskusesse. Telefoni teel ei saa Soomes haiguslehte täiskasvanud ega lapsed. Pane vaim valmis selleks, et äkiline raskem haigestumine nõuab palju kannatlikkust. 

Kõige kummalisem kogemus on mul sellest, kui 2-aastasel lapsel oli palavik 38,5. Selleks, et tõestada lapse haigust, pidime samuti minema tervisekeskusesse vastuvõtule. Minu tööandja vajas tõendit, et puudun lapse haiguse tõttu. 

Tervisekeskusesse minnes tuleb võtta järjekorranumber. Sellega saab vastuvõtva meditsiiniõe juurde, kes kuulab esimesena ära, mis mureks on. Seejärel lähed koridori ja ootad. Ja ootad. Ja ootad. Kõige kohutavam oli see, et koridoris olid vaid mõned istekohad. Õnneks üks vanem proua halastas meile ja saime istuma. Laps oli selgelt haige. Olin peaaegu kindel, et veedan seal temaga maksimaalselt tund aega. Tegelikult ootasime elavas järjekorras peaaegu 4 tundi. Selleks ajaks oli lapse palavik tõusnud peaaegu 40 kraadini. Kui lõpuks arsti juurde jõudsime, anti talle kohe astmarohtusid, sest larüngiidist oli kurk nii kinni, et tal tekkisid hingamisraskused. Ise olin nii füüsiliselt kui ka emotsionaalselt pärast tundidepikkust ootamist täiesti läbi, sest olin teda proovinud igatpidi süles hoida, üritanud talle juua anda, sättinud poollamavasse asendisse sülle, et ta magada saaks. 

Lapsed on olulised

Lapsed on Soomes isiksused. Nendega arvestatakse, nende arvamus on tähtis, neil on omad õigused. See on suur erinevus võrreldes Eestiga. Soomes näeb harva, et väsinud lapsevanem väikese inimese peale karjub või teda kättpidi mööda kauplusi veab. Laste kasvatamisele pühendatakse ka peres palju aega. Omaette ringid ja jututoad on beebiemmedele, teismeliste kasvatajatele, puudega lapsega peredele. Kui soome keel on selge, leiab kerge vaevaga infot näiteks tasuta ekskursioonide, kontsertide, lasteperede kokkusaamiste kohta.
Meie laste koolis on kaks korda kuus pühapäeviti perespordipäevad. Need on 2–8-aastastele lastele ning nende peredele mõeldud ettevõtmised, kus paariks tunniks on kooli spordisaali ehitatud võimlemisrada, kappidest on välja võetud kõikvõimalikud spordivahendid, ja igaüks saab oma lapsega tulla lihtsalt möllama. Mõnus on vaadata, kui lihtsalt saab vahvaid asju korraldada ja kui rõõmsad on osavõtjad. 

Koolivaheaegadel on Espoos traditsiooniks, et kooliõpilastel on kõikidesse linna ujulatesse vaba sissepääs. Samal ajal korraldatakse ka igasuguseid laagreid, õpitubasid, noortetunde. Näiteks meie kodu lähedal Espoos on noortel kogu aeg võimalik raamatukogus broneerida esinemisaeg vabalaval, koguneda arvutimängude tuppa või teha ise juhendaja abiga multifilmi. 

Mõned asjad üllatavad

Kui oled harjunud Eesti lasteaedades ja koolides korraldatavate ürituste ja pidudega, tuleb see Soome jõudes ära unustada. Soome lasteaias on peod ja kokkusaamised hästi lihtsad.
Lasteaias oli välja kuulutatud vanavanemate päev. Lapsed olid koos kasvatajatega meisterdanud kutsed, rühma sai kirja pandud isegi vanaema kodune aadress. Kauaoodatud päeval pidime kell 15 lasteaias olema. Kogunesime väikesesse rühmaruumi, lapsed olid kõik oma vanemate süles, kasvatajad laulsid 3–4 laulu, jõime plasttopsidest morssi ja sõime Domino küpsiseid. Pidu läbi poole tunniga. 

Samasugused hästi lihtsad, ilma suurte pingutuste ja pingeteta on möödunud nüüd meie laste jõulupeod lasteaedades ja koolides. Ühtpidi tunneme pidulikkusest puudust, teistpidi mõtlen järjest rohkem sellele, et miks peaksidki kõik lapsed tahtma laulma ühte laulu või tantsima koos teistega kümneid kordi harjutatud tantsu. Eriti on just kooliüritustelt jäänud meelde see, et kui esinetakse, siis terve klassiga, kedagi ei tõsteta eraldi esile või ei panda solistiks. Tublimaid tunnustatakse, aga see on hoopis teistmoodi kui Eestis. Alati rõhutatakse, et kõik osalenud on oma oskuste tasemel ja keegi ei ole kellestki parem. Igaüks on erinev. Igaüks on isiksus. 

Ühel päeval tuli laps koolist koju palvega, kas ta sõbranna võib tulla meie juurde öökülla. See oli minu jaoks jälle midagi uut. Aga tundus väga vahvana juba esimesest sekundist peale. Ja nii see sõbrake tuligi — kaasas oma padi ja tekk ja tuduloom — niimoodi ongi meil vahel olnud mitte kolm, aga näiteks neli või viis last. Ja mina mõtlen, et küll oleks vahva olnud, kui ise oleks saanud pinginaabri suurde majja niimoodi ööseks jääda. 

Laste sünnipäevade pärast ei pea üldse pabistama. Kombeks on 1–2 nädalat enne anda kutsed ja lisada sinna telefoninumber, et osalised saaksid oma allergiatest teada anda. Pidu ise näeb välja nii, et laual on suured kausid kartulikrõpsude ja kommidega. Lapsed mängivad peitust või tantsivad Youtube’i muusika järgi, igatahes leiavad nad endale ise tegevust. Iga sünnipäevaline saab kaasa väikese tänupaki, seal on tavaliselt kas mõni maiustus, väike mänguasi, kustukumm või pliiats. Eestiga sarnaseid mängutubasid ma Soomes kohanud ei ole. Pigem on sellised suured ronimis- ja spordikeskused, kus on lapse sünnipäeva pidamine nii kallis, et ka enamik soomlastest eelistab selle korraldada oma kodus. 

Auto kaasatoomine Soome

Kui Soome tulla koos oma autoga, on aega 6 kuud, et see tasuta — ilma automaksu (soome keeles autovero) maksmata, Soome autoregistrisse vormistada. Tingimuseks on see, et enne Soome kolimist ollakse aasta elatud välismaal (näiteks Eestis) ja see auto on vähemalt pool aastat enne Soome tulekut selle inimese kasutuses. 

See pool aastat, millal saab auto ilma automaksuta Soome tuua, algab päevast, mil politseist anti Euroopa Liidu kodaniku registreerimistunnistus. Aasta-paari pärast võib see soodustus kaduda, 2014. aasta kevadel nähti seda ühe kohana, kust Soome riik võiks ikkagi makse koguda.
Soome seaduste järgi ei tohi Soomes alaliselt elav inimene sõita siin teise riigi numbrimärgiga. Selle kohta liigub kõikvõimalikke linnalegende. 

Kaspar kirjutab Facebookis, et mida teha, kui toll pidas ta kiirteel kinni ja talle anti kolm päeva, et käia Soome riigimaksude tasumiseks tollis ja auto Soome registrisse tuua. Kaspar elab alaliselt Soomes. Osa vastab talle, et nii peabki, kus sa mees enne olid, riigis elad — riigi seadusi täida. Teine soovitab auto kiiremas korras Eestisse tagasi viia. Kolmas vihjab kavalalt, et miks see auto üldse Sinu nimel on ja mõelgu nüüd tollile välja see lugu, miks ta sageli Eestis käib ja auto ongi rohkem Soomes kui Eestis. 

Automaksude ja auto sissetoomise kohta Soome saab kõige täpsemat infot tolli leheküljelt www.tulli.fi. Kui Soome tuuakse välismaalt kasutatud auto, peab selle pealt maksma automaksu. Selle suurus sõltub auto vanusest, võimsusest ja kogumassist. Kui palju keegi on pidanud maksma, selle kohta on tollileheküljel spetsiaalsed, iga kuu ilmuvad tabelid. Need leiad nii, kui võtad www.tulli.fi, sealt alajaotus “Yksityisille” (eesti keeles “Eraisikutele”), sealt omakorda “Autoverotus” (eesti keeles “Auto maksustamine”) ja sealt kollasest tabelist punktikese pealkirjaga “Taulukoita sovelletuista autoveropäätöksistä” (eesti keeles “Tabelid kehtestatud maksudest”).
Näiteks 2014. aasta veebruaris pidi Audi A4 Soome toomise eest maksma järgmiselt:
Audi A4 2.5 4D 4WD, 2004. aasta auto, läbisõit 263 000, automaks 3135,05 eurot. Aga sama mudel 2008. aastast oli läbisõiduga 115 000 km ja selle automaks oli 7566,37 ehk enam kui kaks korda suurem. 

Muidugi peab lisaks automaksu maksmisele tasuma tavalise liikluskindlustuse ja soovi korral kaskokindlustuse eest. Need maksud on oluliselt kallimad kui Eestis.

“Tahan Soome elama!” on 92-leheküljeline värvitrükis teejuht, kus on konkreetsed näpunäited ja tõsielulood. Seal on kirjas autori ja teiste kogemused sellest, kuidas peaks hakkama Soome minekuks asju ajama ja mismoodi on teiselpool lahte kõige lihtsam uut elu alustada.

Loe uut katkendit juba esmaspäeval Naistkast!