Noor tallinlanna: üürimise peale kulub nii palju raha, et oma kodu ostmiseks on pea võimatu säästa

 (196)
Eurorahad
Tahaks ju koguda, aga mille arvelt? Paraku polegi võimalik suurt summat kokku saada.Foto: Alar Truu, Õhtuleht

Mõtlen juba pikemat aega, et tahaks ponnistada, et saada kodulaenu võtmiseks vajalik omafinantseering kokku, ent kui realistlikult arvutama hakkan, siis on see äärmiselt keerukas ja pikaajaline ülesanne.

Tähistan uuel aastal 30. sünnipäeva. Üürin Tallinnas Pelgulinnas korterit - kahetoaline, üürimakseks 450 eurot kuus. Ütleks, et isegi hea hind kahetoalise kohta, korter kuulub tuttava tuttavale.

See on mul juba neljas üürikorter Tallinnas. Esimest korda üürisin 2009. aastal, mil maalt pealinna kolisin ja ülikooli läksin. See asus Lasnamäel ja üür oli 2500 krooni kuus. Mõelda, praeguses rahas on see 160 eurot. Hetkel ei saaks selle raha ees ilmselt enam isegi tuba mõne pensionäri korteris, rääkimata nendest mikrokorteritest vanades ühiselamutes.

Kas mulle meeldib üürida? Mida aeg edasi, seda vähem. Võõras mööbel ning pidev teadmine, et see ikka pole minu kodu. Olen uurinud ja vaadanud, mis on kodulaenu võimalused. Kõik taandub sellele, et oleks ikkagi vaja omafinantseeringut, isegi Kredexi käendusega on see minimaalselt 10 protsenti.

Võtame näiteks uuema korteri, mis maksaks 100 000 eurot, see teeks 10 000 eurot. Olgu, kui laseks veidi latti allapoole, saaks ehk midagi 80 000 euro kanti, siis tuleks ikkagi leida 8000 eurot.

Olen kinnisvaraturgu jälginud, ega odavamalt eriti midagi ei saa. Tõsi, ehk mõne väga kehvas seisukorras korteri või 20-ruumeetrise, aga sel pole mõtet. Esimene eeldaks jällegi raha remondiks ja teise variandi puhul oleks kodus tunne kui riidekapis, ruumi lihtsalt poleks.

Mitmed sõbrad on rääkinud, et nemad said kinnisvara tagatisel. Mul seda varianti pole, lähisugulasteks on vaid ema ja vanaema. Nad elavad majas, mis kaasomandis teiste sugulastega. Keerukas olukord, aga see on kindel, et sealt kõigilt asjaosalistelt ma rohelist tuld ei saaks, et seda kasutada tagatiseks.

Nii ongi minu jaoks ainuke variant ise summa kokku koguda. Aga pealinnas on see väga keerukas. Ma saan palka circa 1150 eurot kuus (neto), aga korteri peale kulub koos kommunaalidega keskmiselt 550 eurot. Üüriturg on kujunenud selliseks, et väga paremaid variante pole. Kommuunieluks sõbrannadega olen juba liiga vana, ühiskorerit ei kaaluks.

Üürilõksust väljapääsu ei paista olevat

Olen vestelnud tutvusringkonnas mitmete minust vanemate inimestega, kes samuti nn üürilõksus. Nad kiruvad seda, et majanduskriisi aegu ei üritanud korterit osta. Siis tundus üürimine mõnus, hinnad läksid alla ja isegi kesklinnas võis suhteliselt väikese raha eest päris luksusliku korteri rentida. Nüüdseks võib need toonased hinnad korrutada kahe või isegi kolmega. Üürimine neelab nii palju raha, et pole võimalik säästa.

Ema on lohutanud, et küll ma ühel hetkel leian mehe, kellega koos edasine elu paika seada. "Las tema ostab korteri," arvab ema. Oeh - see kõlab kui 19. sajandist. Ma tahaks ikka oma vara.

Mis edasi? Eks ma ikkagi üritan igakuiselt pisut kõrvale panna, aga olen suhteliselt kindel, et isegi viie aasta pärast mul veel ostmise võimekust pole. Aga mine tea, mis töökoha võimalused võivad tulla. Ühte olen siiski endale lubanud, pensionisamba raha ma välja ei võta, see oleks täiesti tuleviku arvelt elamine ja ausalt öeldes, eriti kui maksud maha, ega sealt väga suurt summat ei tulekski.