Õnnerõõmu klubi: ma ei vaadanud teda, kartes, et mu pea lõhkeb ja aju voolab kõrvadest välja

 (2)
Õnnerõõmu klubi: ma ei vaadanud teda, kartes, et mu pea lõhkeb ja aju voolab kõrvadest välja
MorgueFile. Pilt on illustratiivne

Maailmas on mitmesugust armastust. Armastuslugude sekka ei pruugi kuuluda ainult romantilised lood. Laupäevalehe LP romaanisarja "Aegumatud armastuslood" neljanda raamatu, Amy Tani “Õnnerõõmu klubi” keskmes on hoopis emade ja tütarde vaheline armastus. Põlvkondade vahelised suhted, uus ja vana kodumaa, uued ja vanad elud, mälestuste edasiandmine ja kadumine — nende sõnadega võiks iseloomustada seda südantliigutavat raamatut.

Hiinas, kui ma olin väike tüdruk, rääkis vanaema mulle, et mu ema on vaim. See ei tähendanud, et mu ema oli surnud. Tollal tähendas vaim kõike seda, millest meil oli keelatud rääkida. Seega teadsin, et Popo tahtis sihilikult, et ma oma ema unustaksin, ja nii ma temast midagi ei mäletanudki. Elu, mida ma tundsin, algas Ningpos, suures külmade koridoride ja kõrgete treppidega majas. See oli minu onu ja tädi perekonnamaja, kus ma elasin koos Popo ja oma väikese vennaga.

Kuulsin sageli lugusid vaimust, kes püüab röövida lapsi, eriti väikeseid jonnakaid tüdrukuid, kes sõna ei kuula. Tihti rääkis Popo valju häälega, et kõik ümberringi kuuleksid, kuidas mina ja mu vend olime rumala hane sisemusest välja kukkunud kaks muna, mida keegi ei tahtnud, mis polnud küllalt head isegi riisipudrusse löömiseks. Ta rääkis niimoodi selleks, et vaimud meid ära ei varastaks. Sest igal juhul olime Popole ka väga kallid.

Popo oli mind alati hirmutanud. Ma hakkasin veelgi rohkem kartma, kui ta haigeks jäi. See oli 1923. aastal, kui ma olin üheksa-aastane. Popo oli paistes nagu üleküpsenud melonkõrvits, tema ihu oli muutunud üleni pehmeks ja mädaks ja see lehkas. Ta kutsus mind sageli oma tuppa, kus haises kohutavalt, ja rääkis mulle lugusid. „An-mei,” lausus ta, kasutades mu peidunime. „Ole nüüd tähelepanelik!” Ma ei mõistnud Popo jutte.

Seotud lood:

Üks neist oli ahnest tüdrukust, kelle kõht muutus suuremaks ja suuremaks. Tüdruk mürgitas enese, kui oli keeldunud ütlemast, kelle last ta kannab. Kui mungad ta kõhu lahti lõikasid, leidsid nad sealt suure valge talimeloni. „Kui sa oled ablas, teeb sind näljaseks see, mis su sees on,” ütles Popo.

Teine oli tüdrukust, kes ei kuulanud oma vanemate sõna. Kord raputas see paha tüdruk ühe tühise palve peale nii tugevalt pead, et tema kõrvast kukkus väike valge pallike ja tema aju voolas välja, selge nagu kanapuljong. „Su oma mõtted ujuvad su sees nii ägedalt, et tõrjuvad kõik muu,” tähendas Popo.

Kord enne seda, kui Popo jäi nii haigeks, et ei suutnud enam õieti häältki teha, tõmbas ta mu enda ligi ja rääkis mulle mu emast. „Ära kunagi nimeta ta nime,” hoiatas ta. „Tema nime lausumine tähendab sülitada sinu isa hauale.”

Ainus isa, keda ma teadsin, asus suurel maalil, mis rippus avaras hallis. Ta oli kogukas, tõsine mees, ilmselt õnnetu, et pidi seal seinal nii vagusi püsima. Tema rahutud silmad jälgisid mind kõikjal majas. Isegi oma toast halli teises otsas nägin isa seiravat pilku. Popo ütles, et ta vaatab, ega minus pole mingit lugupidamatuse märki. Seega vahel, kui olin koolis teisi lapsi kividega loopinud või hooletusest mõne raamatu kaotanud, kõndisin isast kiiresti süütu ilmega mööda ja peitsin end toanurka, kus ta mu nägu ei näinud.

Tundsin, et meie maja on väga õnnetu, aga mu väike vend paistis olevat teist meelt. Ta sõitis jalgrattaga mööda õue, ajades taga kanu ja teisi lapsi, naerdes nende üle, kes kõige valjemini kiljusid. Kui onu ja tädi olid sõpradel külas, hüples ta vaikse maja parimatel sulgsohvadel.

Aga isegi mu venna rõõmsameelsus kadus. Ühel kuumal suvepäeval, kui Popo oli juba väga haige, seisime väljas ja vaatasime meie õuest mööduvat matuserongkäiku. Just meie värava kohal kukkus surnud mehe raskes raamis pilt aluselt tolmusele maapinnale. Üks vana naine karjatas ja minestas. Mu vend naeris ja sai tädilt laksu.

Minu tädi, kes oli lastega väga kärsitu, ütles talle, et tal puudub shou — austus esivanemate ja perekonna vastu, täpselt nagu meie emal. Tädi keel oli terav nagu naaskel. Nii et kui mu vend saatis talle hapu pilgu, ütles tädi, et meie ema oli nii mõtlematu, et kihutas põhja, võtmata kaasa isegi oma kümmet paari hõbedasi söögipulgakesi ja kaasavaramööblit abielust meie isaga, avaldamata austust isa ja meie esivanemate haudadele. Kui mu vend süüdistas tädi, et too oli meie ema minema hirmutanud, karjus tädi, et meie ema oli abiellunud mehega, kelle nimi on Wu Tsing, kellel on juba naine, kaks konkubiini ja veel ühed halvad lapsed.

Kui mu vend kisas, et tädi kaagutab nagu peata kana, lükkas tädi venna vastu väravat ja sülitas talle näkku. „Sa loobid minu pihta kangeid sõnu, aga sa pole keegi,” ütles tädi. „Sa oled oma ema poeg, kellel on nõnda vähe eneseaustust, et temast on saanud ni — meie esivanemate reetur. Ta on teistest nii palju madalam, et isegi kurat peab alla vaatama, et teda näha.”

Tookord hakkasingi mõistma neid lugusid, mida Popo mulle jutustas, õpetusi, mida ma ema asemel õppima pidin. „Kui sa oma näo kaotad, An-mei,” ütles Popo sageli, „on see, nagu pillaksid oma kaelakee kaevu. Ainus viis seda kätte saada, on sellele järele hüpata.”

Nüüd võisin oma ema ette kujutada, mõtlematut naist, kes naeris ja raputas pead, kes aina langetas ja tõstis oma söögipulgakesi, et võtta veel tükk magusat puuvilja, õnnelik, et oli pääsenud Popost, oma õnnetust mehest seinal ja kahest sõnakuulmatust lapsest. Ma olin õnnetu, et ta oli mu ema, ja õnnetu, et ta oli meid maha jätnud. Neid mõtteid mõeldes peitsin end toanurka, kus mu isa ei saanud mind jälgida.

Istusin üleval trepil, kui ta saabus. Teadsin, et see on ema, kuigi ma polnud teda oma mäletamist mööda näinud. Ta seisis otse ukse all, nii et ta näol oli tume vari. Ta oli palju pikem kui tädi, peaaegu sama pikk kui onu. Ta tundus ka võõrapärane nagu misjonäriprouad meie koolis, kes olid kõrgid ja üleolevad oma liiga suurte kingade, võõramaiste riiete ja lühikeste juustega.

Tädi pööras pilgu ruttu kõrvale, ei nimetanud teda nimepidi ega pakkunud teed. Üks vana teener kiirustas rahulolematu näoga minema. Katsusin olla väga vaikselt, aga mu süda rabeles nagu puurist välja püüdev kilk. Ema pidi seda kuulma, sest ta vaatas üles. Ja ma nägin omaenda nägu vastu vaatamas. Silmi, mis olid pärani lahti ja nägid rohkem kui vaja. Popo toas protesteeris tädi: „Liiga hilja, liiga hilja,” kui ema voodile lähenes. Aga see ei peatanud ema.

„Tule tagasi, jää siia,” sosistas ta Popole. „Nuyer on siin. Su tütar on tagasi.” Popo silmad olid lahti, aga tema mõistus eksles juba teisi radu mööda, liiga püsimatu, et midagi näha. Kui Popo mõistus oleks selge olnud, oleks ta käed üles tõstnud ja ema toast välja visanud.

Silmitsesin oma ema, nüüd, mil teda esimest korda nägin, seda ilusat valge naha ja ovaalse näoga naist. Ta nägu polnud liiga ümmargune nagu tädil ega terav nagu Popol. Nägin, et tal on pikk valge kael, täpselt nagu sel hanel, kes oli mu munenud. Ta näis hõljuvat edasi-tagasi nagu vaim, kui ta niisutas jahedaid mähiseid, et neid Popo paistes näole panna. Kui ta Popo silmi uuris, tegi ta vaikset murelikku häält. Vaatasin teda tähelepanelikult, siiski oli just tema hääl, tuttav hääl ununenud unenäost see, mis mind segadusse ajas.

Kui ma tol õhtupoolikul hiljem oma tuppa läksin, oli ta seal — pikk liikumatu kogu. Et mul oli meeles Popo käsk tema nime mitte suhu võtta, seisin tummalt paigal. Ema võttis mul käest kinni ja viis mu kanapeele. Ja siis istus ta ka ise, nagu oleks see igapäevane asi. Ta tegi mu palmikud lahti ja hakkas pikkade siluvate tõmmetega mu juukseid harjama.

„An-mei, kas sa oled olnud hea tütar?” küsis ta, naeratades salapäraselt. Vaatasin talle otsa mitte midagi teadva pilguga, ise värisesin sisimas. Ma olin tüdruk, kelle kõhus oli peidus värvitu talimelon. „An-mei, sa tead, kes ma olen,” ütles ta õrna etteheitega hääles. Seekord ma ei vaadanud teda, kartes, et mu pea lõhkeb ja aju voolab kõrvadest välja.

Ta katkestas harjamise. Ja siis tundsin ema pikki pehmeid sõrmi mind kurgu alt silitamas ja kobamas, kuni nad leidsid koha, kus oli pehmenahaline arm. Kui ta seda silitas, muutusin väga vaikseks, nagu hõõruks ta mu mälu tagasi naha alla. Äkki ema käsi langes ja ta hakkas nutma, pannes käed oma kaela ümber. Ta nuttis kaeblikult, nuuksed täis kurbust. Ja siis tuli mulle meelde unenägu, kus oli mu ema hääl.

Olin siis nelja-aastane. Mu lõug ulatus parajasti üle lõunalaua serva ja ma nägin oma väikest venda Popo süles istumas ja vihase näoga nutmas. Kuulsin, kuidas keegi kiitis lauale toodud tumedat auravat suppi, kuidas keegi pomises viisakalt: „Ching! Ching!” — sööge, palun!

Järsku jutt katkes. Onu tõusis toolilt. Kõigi pilgud pöördusid ukse poole, kus seisis pikk naine. Ainus, kes rääkis, olin mina. „Emme,” hüüdsin, tormates oma kohalt minema, aga tädi lak­sas mulle vastu nägu ja tiris mu tagasi istuma. Nüüd seisid kõik ja karjusid ning ma kuulsin häält hüüdmas: „An-mei! An-mei!” Üle selle lärmi kostis Popo kile kisa.

„Kes on see vaim? Mitte auväärne lesk. Ainult konkubiin number kolm. Kui sa oma tütre kaasa võtad, saab temast samasugune, nagu sa ise oled. Ilma näota. Mitte kunagi võimeline oma pead püsti hoidma.”

Siiski hüüdis ema mulle, et ma tuleksin. Nüüd mäletan tema häält selgelt — An-mei! An-mei! Nägin ema nägu teisel pool lauda. Meie vahel seisis supipott raskel ahjukivist alusel, kõikudes aeglaselt edasi-tagasi. Ja siis, ühe karjatuse ajal, loksus tume keev supp lauale ja voolas mulle kaela. Nagu oleks kõigi viha minu peale valgunud.

See oli selline hirmus valu, mida üks väike laps ei tohiks mitte kunagi mäletada. Aga mu nahk mäletab senini. Karjusin kõvasti ainult vähe aega, sest peagi ei saanud ma nii seest- kui väljastpoolt kõrvetava valu pärast enam hingata.

Kohutav lämbumistunne võttis mult kõnevõime. Kõigi nende pisarate tõttu, mis valu minema uhtmiseks välja voolasid, ei näinud ma midagi. Aga ma kuulsin ema nuttu. Popo ja tädi karjusid. Ja viimaks ema hääl kadus.

Hiljem tol õhtul jõudis minuni Popo hääl. „An-mei, kuula tähelepanelikult.” Selles oli samasugune tõrelev noot nagu siis, kui ma mööda koridori edasi-tagasi jooksin. „An-mei, me tegime sulle suririided ja kingad valmis. Need on üleni valgest puuvillasest kangast.” Kuulasin hirmunult.

„An-mei,” pomises ta veidi leebemalt. „Sinu suririided on väga lihtsad. Need ei ole uhked, sest sa oled alles laps. Kui sa sured, jääb su elu lühikeseks ja sa jääd oma perekonnale võlgu. Sinu matused tulevad väga väikesed. Meie leinaaeg sinu pärast saab olema väga lühike.”

Ja siis ütles Popo midagi, mis oli hullem kui põletus mu kaelal. „Isegi su ema on end pisaraist tühjaks nutnud ja lahkunud. Kui sa kohe varsti terveks ei saa, unustab ta su.” Popo oli väga tark. Ma tulin kiiruga teisest ilmast tagasi, et leida oma ema.

Igal öösel nutsin nõnda, et mu silmad ja kael tulitasid. Minu voodi kõrval istus Popo. Ta valas suure greipfruudi õõnsast koorest mu kaelale jahedat vett. Ta valas ja valas, kuni mu hingamine muutus kergemaks ja ma sain magama jääda.

Hommikuti kooris Popo oma teravate sõrmeküüntega nagu näpitsatega mu surnud naharakud ära.

Kahe aastaga muutus haavaarm heledaks ja läikivaks ja ma ei mäletanud enam oma ema. Nõnda on lood haavadega. Need hakkavad iseenesest kinni kasvama, et katta see, mis nõnda palju haiget teeb. Ja kui nad kord juba kinni on, ei näe sa enam, millest see valu alguse sai.

Ma ülistasin seda oma unenäo-ema. Aga naine, kes seisis Popo voodi kõrval, polnud minu unenäo-ema. Ometi hakkasin ka teda armastama. Mitte sellepärast, et ta tuli minu juurde ja palus endale andestada. Seda ta ei teinud. Tal ei tarvitsenud seletada, et Popo ajas ta majast välja, kui ma olin suremas. Teadsin seda isegi. Tal ei olnud vaja rääkida mulle, et ta abiellus Wu Tsingiga, et vahetada üks õnnetus teise vastu. Teadsin ka seda.

Vaat kuidas ma hakkasin oma ema armastama. Kuidas ma nägin temas omaenda tõelist olemust. Seda, mis oli minu naha all. Minu luus ja lihas.

Oli hiline õhtu, kui ma Popo tuppa läksin. Tädi ütles, et Popo surmatund on käes ja ma pean talle austust avaldama. Panin selga puhta kleidi ja seisin tädi ning onu vahele Popo voodi jalutsisse. Ma nutsin veidi, aga mitte liiga valjusti.

Nägin ema ruumi teises otsas. Vaikset ja kurba. Ta keetis leent, valades auravasse potti ravimtaimi ja rohtusid. Ja siis nägin, kuidas ta tõmbas oma varruka üles ja võttis välja terava noa. Ta pani selle oma käsivarre pehmeimale osale. Tahtsin silmi sulgeda, aga ei suutnud.

Ja siis lõikas ema oma käsivarrest tüki liha. Pisarad voolasid ta silmist ja veri tilkus põrandale.

Ema võttis oma liha ja pani selle potti. Ta keetis iidse kombe kohaselt võlurohtu, et püüda veel viimast korda oma ema päästa. Ta avas Popo suu, see oli juba täiesti krampis püüdest hinge sees hoida. Ema söötis talle leent, aga tol ööl lendas Popo oma haigusega ära.

Kuigi ma olin noor, nägin liha valu ja selle valu väärtust. Selline on tütre austus ema vastu. See on sügav shou, mis ulatub üdini. Liha valu pole midagi. Valu tuleb unustada. Aga vahel on see ainus viis mäletada, mis su sisimas on. Sa pead ära koorima oma naha, ja oma ema naha, ja tema ema naha. Kuni järele ei jää midagi. Ei armi, ei nahka ega liha.