Peeter Võsa: „Võsareporteri“ suurim saavutus oli, et ajakirjandus pööras pilgu maaelu sotsiaalsele poolele. Märgati, et elu on Eestis ka maapiirkondades

 (13)
Peeter Võsa
Peeter VõsaFoto: Robin Roots, Õhtuleht

Mis on inimeselooma eksistentsi mõte, selle üle on rumala peaga inimesed mõelnud kogu selle aja, mil on arvanud endal mõtlemisvõime olevat. Pole seda siiani välja nuputatud ning vaevalt, et keegi selle üldse iial välja mõelda suudab. Aga olgu selle inimkonna peamise, eksistentsiaalse küsimusega nii, kuidas on − elu tahab elamist. Mõttega või ilma.

Et elu edasi anda, tuleb teisi eluga nakatada. Täpselt nagu ka haigustega. Või mis see elu muud ongi kui üks päris tõsine haigus, mis levib sugulisel teel ja kulmineerub surmaga. Aga selleks, et haigus saaks kulmineeruda, peab enne, nagu öeldud, nakatuma. „Võsareporteri“ suurim saavutus oli ehk see, et taas pööras ajakirjandus pilgu maaelu sotsiaalsele poolele. Taas märgati − elu on Eestis isegi maapiirkondades.

Ja kõige kiuste see elu jätkus ja jätkub siiani. Inimesed saavad kokku, teevad sugu ja saavad omasuguseid järglasi.

Üks maaelu peamisi teemasid, mida ikka aeg-ajalt käsitlesime, oli seotud seksisõbra või elukaaslase leidmisega. Meie muidugi pakkusime kohe oma abikätt. Mitte ehk nii otseses mõttes, kui lugeja arvab. Ikka nii, et meie käsi lõi võimalused, mida inimesed said kasutada. Kasutasidki.

Nii nagu on tavaliselt ajaleheputkast armastuse otsimisega, oli sama ka saates. Ega see üks õige elukaaslase leidmise koht ole. Kokku tuleb igasuguseid, aga kõlbavad vähesed. Sageli ei kõlba üldse keegi, sest otsija seab kandidaadile sellised nõudmised, et isegi ideaalsed muinasjutuprintsid kahvatuvad olematuiks kääbikuiks.

Seotud lood:

Küladest ja isegi neist kohtadest, mida me suuremeelselt linnadeks nimetame, ei olnud enam võimalik endale sobivat kaaslast leida. Asi polnudki vast selles, et keegi on hea ja keegi halb. Inimestel ei olnud lihtsalt piisaval hulgal valikuvõimalusi. Olid sa siis mees või naine, ikka tekkis olukordi, kus üksildus murdis. Võis küll olla, et n-ö sõbrad olid kõikjal abiotsija ümber, aga õiget seksisõpra nende inimeste hulgas polnud. Ammu enne, kui sellest probleemist hakkasid kirjutama üleriigilised lehed, ja ammu enne, kui see jõudis poliitikute arutlusteemaks tõusta, olid kõik tänasel päeval karjuvaks muutuvad probleemid juba olemas. Kõige kummalisem oli kogu loo juures see, et kuigi olukorra tõsidusest tulnuks aru saada ja kiiresti midagi ette võtta, leiti ikka võimalus teha hapus olukorras rõõmus nägu ning naerda naise­ või meheotsinguil hättasattunute üle. Tihti pöörati tähelepanu üksikisiku tõmblemistele, aga unustati küsida, miks ta nii käitub.

Milliseid tegusid selle inimkonna põhiprobleemi lahendamiseks tuli ette võtta! Üks asi on noorte inimeste leekiv armastus ja sellega seotud probleemid. Küll pole kaaslane meeldiv või vastupidi, vanemad ei taha teda omaks võtta. Kokkuelamise alguses tuleb kõigil probleeme ette. Noortel seda rohkem, et nemad on oma tegevuses kogenematud ja alles harjutavad inimeseks olemist. Igaüks teab, et kerge see igatahes pole. Noorte paaripanekust sai kohe üsna mitu head lugu. Küll pakkus mõni õnnetu end naiseks või meheks või siis kuulutas kõva häälega oma otsingutest. Kõrge reitinguga telesaade andis võimaluse palju suuremateks valikuteks. Loovalt mõtlev inimene paneb kõik rauad tulle ja loodab, et saab nii rohkem. Seda elukaaslase otsijad ka tegid. Paljud pöördusid saatesse. Mõned värvikamad erijuhtumid leidsid ka kajastamist.

Katkend pärineb Peeter Võsa uuest raamatust "Eesti rahva appikarje", kus räägitakse tühjenevast Eestist. Külad ja alevikud hääbuvad, inimesed lahkuvad kodudest, otsides paremat elu mujal. Need kes jäävad, peavad sageli toime tulema vähesega, trotsidest vaesust ja teinekord ka ametnike ükskõiksust. Taolises lootusetus olukorras otsitakse tihti tuge alkoholist, mis omakorda tekitab uusi probleeme...

Kõigile augustikuus tellijad saavad Peeter Võsa raamtu autori autogrammiga.