Pidu, pidu, pidu!!!

Olen kahe Inglismaal elatud aasta jooksul nii mõnelegi peole sattunud. Ma ei pea silmas klubiüritusi, vaid ikka sünnipäevapidusid, pulmi või muud tähtpäeva. Ja olles pärit Eestist, on üsna raske leppida sellega, kui magedad siin peod ikka on.

Enda meeelest on inimesed siin kõva peorahvas, aga nad ei oska õigesti pidutseda. On tahtmine nad kõik kõrvupidi Eestisse tirida ja mõnele suurele korralikule Eesti sünnipäevale või pulma saata. Siis näevad, kuidas alles pidu peetakse.

Tavaline on kuningriigis see, et pidu algab nii seitsme paiku õhtul, aga lõpeb kesköö ajal, äärmisel juhul tunnike pärast seda. Pole ma veel seni sattunud ühelegi peole, kust alles varavalges sammud kodu poole seatakse. Kui plaanitakse endale peokoht üürida, siis ongi tingimuseks, et pidu peab lõppema hiljemalt kl 24-ks. Mingit ööpäevaks üürimist ei ole.

Juba selline aeg ja limiteeritud arv tunde rikub igasuguse peo ära enne, kui see käimagi läheb. Söögiga pole siin keegi suutnud mind üllatada, enamasti on peolaud kaetud võileibade, krõpsude ja poolfabrikaatidega. Keegi ei võta eriti vaevaks ise peolauda ette valmistada. Lihtsam on lähimasse poodi kihutada, mingid poolvalmis külmutatud tooted osta, need kiirelt ahju visata ja valmis! Külalise jaoks on parem enne peole minekut kodus kõht täis süüa, muidu võid lihtsalt nälga surra. Traditsioonilises pulmas pakutakse ka tavaliselt pühapäeva-ahjupraadi. Ei midagi uut ega huvitavat, ei mingeid üllatusi.

Jookidega on üldiselt lood nii, et kui pidu toimub väljaspool kodu, mõnes üüritud kohas, siis joogid ostab piduline ise enda raha eest. Sünnipäeval või pulmas pole tasuta jooke. On erandeid. Viimati aprillis sattusin sellisesse kallimasse pulma, seal oli asi lahendatud nii, et 5 tuhat naela oli pandud baari peale, selle aja jooksul, kui see eelarve oli baaris täitmata, sai tasuta jooke. Kui 5 tuhat oli maha joodud, sai tasuta ainult valget veini ja õlut.

Ja siis mõtleb eestlane, et peab ostma söögid, joogid jne. Aga ilma joogita ju pidu tegema ei hakka. Kui juba pidu teha, siis korralik. Inglaste jaoks aga peo korraldamine selliselt ei toimi. Kui ikka raha pole, tuleb pidu ilma joogita ja igaüks ostab juua enda rahakoti järgi. Aga peo teen ikka!

Eelmisel aastal sattusin pulma, kus olid makstud tervitusjoogid ja vein söögi kõrvale, aga ülejäänud õhtunapsud tuli juba baarist enda raha eest osta. Ainult esimesel aastal, kui olin just siia kolinud ja kreeka pulma sattusin, siis sai tasuta juua, kuna kreeklastel on ikka kindel värk, et pulm tuleb pidada korralik: söögi ja joogiga ning kõik muu pulmadega kaasnev.

Jah, Eestis osatakse pidutseda. Vähemalt on kõuge eest hoolitsetud, igav ei hakka ja enne varavalget pole põhjust ka koju minna.

Kust sa tuled ja millega tegeled?

Kunagi küsis Maire Aunaste Reisile Sinuga saates sellise küsimuse saates osalejatelt. Eks kellegagi tutvudes huvitab ikka, kust keegi pärit, millega tegeleb ja varem tegelenud. Inglismaal huvitutakse küll sellest, kust keegi pärit on, aga mida oled varem teinud, millises koolis käinud, mis haridus sul on ja millised töökogemused, ei lähe siin küll kellelegi korda.

Olen nüüdseks siin 2 aastat elanud ja arvasin siia kolides, et töö leidmine peaks ju kerge olema, et ikka suur linn ja palju võimalusi. Tegelikult ma eksisin. Võib olla oleksin ma töö leidnud kiiremini, kui oleksin teinud mida iganes, aga et üks enam-vähem töö endale ikka leida, selleks kulus mul 3 kuud. Iga päev internetis surfates ja ajalehtedest töökuulutusi näpuga taga ajades ja enda CV-d ja avaldusi postitades. Isegi paaris tööagentuuris registreerisin end. Ei miskit. Vaikus!

Oleks siis, et keegi vähemalt kutsuks intervjuudele. Olgugi et mul oli juba 5 aastat töökogemust ja mul olid õpingud pooleli Estonian Business Schoolis. Siin ei tähenda kogemused varasemast elust midagi. Pole tähtis, mis koolis sa käisid, haridussüsteem on nagunii erinev, pole tähtis, mis töö oli sul enne Inglismaale kolimist. Siin tahetakse ainult kohalikku töökogemust.

Tore muidugi, kui õnnestub midagi leida tänu tutvustele. Kui sa aga tuled mujalt, siis pole ka tihtipeale eriti tuttavaid ümberringi ja ikka ja jälle jõuad sa arusaamisele, et siin oled sa mittekeegi ja sind koheldakse, nagu poleks sa midagi väärt. Pärast 2 kuud õnnestus mul paariks nädalaks ühes kõnekeskuses töö saada, sain ikka mingi raha selle paari nädala eest. Pärast 2 kuud tööta olekut oli see ikka väga teretulnud.

Mäletan, milline depressioon mind valdas ja kui masendunud ma ikka selle kõige pärast olin. Tundsin end elu suurima luuserina. Eestis jätsin enda töö, mis ilmselt nüüdseks oleks end ära tasunud ja vast oleksin veidi ametiredelil ülespoole suutnud liikuda, siin olin ma aga mittekeegi ja pidin taas alustama nullist.

Pärast 3 kuud helistas mulle õnneks üks tuttav ja ütles, et neile vajatakse ajutiselt assistenti, sest vana lahkub. Käisin intervjuul ja ajutiselt oli koht minu. Käimas oli avalik konkurss. Otsustasin ka konkureerida. Kuni kandideerimisprotsess lõppes, olin juba töötanud uues kohas poolteist kuud ja mul läks õnneks - saingi ametlikult tööle. Tänu tuttavale, kes juba selles organisatsioonis töötas. Olen endiselt siin ametis. Palganumber ei vääri kommenteerimist ja iga hommik mõtlen õudusega, kui väga ma ei taha tööle minna.

Eelmisel aastal üritasin ka mõnda paremat tööd leida, aga uue leidmine on sama raske kui hiina keele õppimine. Ja siis tuli muidugi majandussurutis ja praegu on üldse mõttetu kuhugi kandideerida. Nii ma siis töötan siin juba varsti ka 2 aastat ja unistan päevast, mil leian midagi paremat. Paraku tunnen, et kui mul kuidagi siin karjääri õnnestub teha, siis olen vist juba 60. Nii “positiivne” olen ma. “Tere, mina olen mittekeegi ja tulen mittekusagilt.” “ Kes olete teie ja kust tulete?”