"Proovisin mõista, kust nutt ja karjumine kostuvad, aga oli selge, et pean hoopis abi kutsuma." Vägivalda tunnistanute pihtimused
Ohvriabil on käimas teavituskampaania, mis kutsub kõrvalseisjaid üles märkama lähisuhtevägivalda ja sellesse sekkuma. Kõrvalseisjana saame palju ära teha ja vägivallale lõpu panna. Meid ümbritsevad eestlased räägivad oma kogemusest, et ka sina oskaksid märgata ja vajadusel aidata:
Teele* kuulis naaberkorterist tüli hääli. Ta sekkus ja kutsus abi.
“Eelmisel õhtul oli vabariigi aastapäev. Veetsin selle mõnusasti koos külla kutsutud vanematega.
Hommik äratas mind kummaliste karjetega ning ma ei saanud läbi une aru, kust need täpselt kostusid. Raputasin end kiiresti üles ning tahtsin avada oma korteri välisust, et pihta saada, kust nutt ja muud valjud hääled kostuvad. Kuid juba enne seda oli mulle selge, et parim mida ma teha saan, on kutsuda abi.
Vaatamata sellele, et ma ei teadnud täpset korteri numbrit, jõudis politsei meie majja kiiresti, kes mõne aja pärast lahkus koos vägivalla toime pannud mehega.
Tundsin paljusid erinevaid segaseid tundeid enda sees. Peas keerlesid küsimused: “Kas olen olnud abistav?”, “Kuidas see lugu oleks lõppenud ilma politsei sekkumiseta?”, “Kas võisin kannatajale abi asemel hoopis muret põhjustada?” Kuid südames teadsin, et olin teinud ainuõige sammu.
Võtsin sahtlist ühelt messilt kaasa haaratud ohvriabi voldiku ja viisin selle oma majanaabrile. Kui ukse vahelt voldiku ulatasin, nägin, et ka tal oli juba üks selline.”
Peeter* tundis muret ja kahtlustas, et tema tütre mängukaaslase kodus pole kõik hästi. Selgus, et õigustatult.
Peeter elab Lõuna-Eestis, ta on abielus ja kolme tütre isa. Tütardest kaks on koolieelikud ja kolmas lõpetamas kolmandat klassi.
Igal õhtul võtab vanem tüdruk väiksemad punti ja nad mängivad klassiõdedega veebis kõik koos erinevaid mänge. Mängitakse nii, et saaks omavahel suhelda ehk kaamerad ja mikrofonid on sisse lülitatud. See on isolatsiooniajal hea vaheldus ja paraku ainuvõimalik viis teiste lastega suhtlemiseks.
Peeter on tütarde tegevust poole kõrvaga jälgides hakanud täheldama, et üks laste mängukaaslastest on kuidagi depressiivne ja tavalisest agressiivsem, seda just eriti viimasel ajal. Nad on naisega mõelnud sellest kellegagi rääkida, ent pole rääkimiseni jõudnud, sest täpselt nagu ei tea ka, kellega sellest rääkida.
Ühel õhtul aga katkestab laste online-mängu depresiivsena tundunud mängukaaslase mikrofonist kostuv karjumine ja nutt, läbisegi täiskasvanute sõim ja valus lapse kiljumine. Pereisa saab aru, et mikrofon vahendab seda, kuidas ärritunud ja tuntavalt purjus kasuisa peksab last. Kuuldu põhjal on aru saada, et mees peksab nii last kui lapse ema.
Peetri pere pole varem midagi sellist kuulnud ega näinud ja on väga ehmunud. Esialgu ei andnud nad kuuldust kellelegi teada. Tagantjärele on nad aga kirjeldanud, et ei osanud kuhugi teatada. Nad olid šokis, ei teadnud, kuidas, mida ja kellele rääkida. Omajagu energiat läks sellelegi, et selgitada juhtunut oma lastele.
Kuid tol õhtul kuuldu ei andnud neile rahu ja Peeter helistas hädaabinumbrile 112, et teatada abivajavast lapsest ja emast ning lihtsalt kirjeldas oma sõnadega kuuldut. Sellest piisas.
Kuigi kuuldust teavitamine oli Peetri jaoks hirmutav, tundis ta hinges suurt kergendust. Ta sai telefonis kinnitust, et ta toimis õigesti ja see kõne oli väga oluline samm, et pere saaks abi.
Poemüüja, kes märkas kaupluses poja ja isa vahelist vägivalda andis sellest teada ja päästis vanahärra elu.
Maapiirkonnas märkab müüja, et kauplust külastab 70ndates isa koos oma 40-aastase pojaga. Ostude eest maksab alati isa, kes valib kauplusest enamasti allahinnatud toiduaineid — piima, leiba, mõned konservid ja koerale süüa.
Poeg on enamasti alkoholijoobes ja valib alati märkimisväärselt kallimaid tooteid ning iga kord ka viina, õlut ja suitsu. Ühel päeval aga ei jätku isal ostude eest maksmiseks raha, mistõttu poeg ärritub nii müüja kui ka eaka isa peale. Karjub oma isale, et ta tuleks vanadekodusse paigutada, sest ta on juba seniilne ja ei oska rahaga majandada ning käsib koerale mõeldud toidu tagasi riiulisse panna. Vanahärra keeldub, mis ärritab poega veelgi. Müüja näeb ja kuuleb, et poest väljudes karjub jätkuvalt poeg oma isa peale ja tõukab teda.
Kahe päeva pärast tuleb poeg kauplusesse üksi. Kaasas isale kuuluv pangakaart ja soovib osta alkoholi. Müüja keeldub kaupa pojale müümast, mille peale viimane ärritub ja ütleb, et peab isale toiduaineid viima, mis sest, et toidukorvis oli ainult alkohol.
Kogu juhtum tekitas poemüüjas muret, mistõttu helistas ta vanahärra naabrile, kes polnud samuti naabrimeest juba mitu päeva näinud. Poemüüja oli jätkuvalt mures, kuid kartis olukorras üle reageerida. Ta helistas siiski nõu saamiseks ohvriabi infotelefonile 116006. Müüja nõusolekul edastati sealtkaudu info ka kohalikule ohvriabitöötajale ja politseile, kes läksid olukorda uurima.
Kodukülastuse käigus selgus, et poeg oli oma isal peksnud käeluu pooleks. Vanahärra sai kohe arstiabi ja kohaliku omavalitsuse poolt koduhoolduse teenust. Vägivallatsejaga tegeles edasi politsei ja tal tuli endale leida uus elukoht.
Märka ja ära jäta reageerimata!
Tunne huvi, kuidas läheb sinu lähedastel, naabritel, kolleegidel, sõpradel ja märgates vägivallamärke, tee esimene samm inimese aitamiseks. Kui vajad sobiva sekkumisviisi leidmiseks nõu, siis helista ohvriabi kriisitelefonile 116 006. Nii saame koos aidata neid, kes täna meie abi enim vajavad. Vaata lisa SIIT.
