"Sain vaid ingleid ja jumalaid paluda, et kõik läheks hästi!"
Stjuardessina alustanud Laura teeb lennukompaniis karjääri ning satub keerulisse armukolmnurka, mis sunnib teda silmitsi seisma sügavamate küsimustega, kes ta on ja mida elult tahab. Otsides vastuseid, mida ja keda ta kõige rohkem armastab ning milline mees talle sobib, avastab noor naine perekonnas läbi mitme põlvkonna edasi kandunud käitumismustri. Saatusel on aga tema jaoks veel palju põnevat varuks… muu hulgas rohkelt reise, pidusid, glamuuri, seiklusi ja rõõmu.
Esmaspäeva hommikul, pärast luksuslikku hommikusööki hotelli 37. korrusel suundusime lennukitehasesse meie CRJ-d vastu võtma. Seltskonda oli lisandunud ka nõukogu esimees Hans, kes oli spetsiaalselt üleandmistseremoonia ajaks Montreali saabunud. Ta istus minibussis mu selja taga ja rääkis telefonitsi oma assistendiga, ühega paljudest võluvatest blondidest, kes teda töö- ja eraelus ümbritsesid.
“Ei, selle kohtumise ümbertõstmine mulle küll ei sobi!” teatas ta resoluutselt telefoni.
“Jaa, see variant on palju parem! Super! Suurepärane! Fantastiline!”
“Selge, ühesõnaga ma lendan kahekümne neljandal Londonist sinna ja siis edasi Oslosse. Jah, nii sobib küll. Super! Suurepärane! Fantastiline!”
Kui ma seda imeliste omadussõnade kolmikut juba umbes üheteistkümnendat korda oma selja taga häälekalt kõlamas kuulsin, meenus mulle üks teooria, mis väitis, et inimese elu mõjutavad ja tema kohta räägivad kõige rohkem need omadussõnad, mida ta kõige rohkem oma jutus kasutab. Antud juhul paistis see seos toimivat – Nordic Airi nõukogu esimees oli edukas investeerimispankur, kes vähemalt pealiskaudsel vaatlusel tundus olevat mees, kes oskab elada.
Tom teadis teda ammu ja oli mulle tol pidulikul õhtusöögil Swissotelis, kus Hansu ja tema elukaaslasega, veel ühe nukuliku blondiga, ühes lauas istusime, sosinal Hansust põgusa ülevaate andnud: helded annetused mitmele erakonnale, head isiklikud suhted paljude oluliste poliitikutega, rohkelt grandioosseid projekte, sinna vahele jahiretked, pillavad peod ja palju kauneid naisi. Jälgisin Hansu huviga. Ta ei olnud kindlasti mees, kes oleks minu jaoks atraktiivne olnud, aga ma olen alati imetlenud inimesi, kes valdavad elamise kunsti, ühel või teisel viisil. Isegi siis, kui nad on väga edevad. Ta oli ka täna hoolimata öisest saabumisest viimse piirini hoolitsetud. Pakiriiulil vedelesid tema kaks Louis Vuittoni logodega reisikotti.
“Hans, mõned ajakirjanikud tahaksid sinu kommentaare, kas sa oled valmis rääkima?” kummardus Ilse tema poole, kui telefonikõne lõppes.
“Ilse, ma olen alati valmis!” tuli kiirelt vastuseks.
Miski poleks sellest dialoogist paremini mu äsjaste mõtetega sobinud.
Bombardieri tehases Mirabelis kruviti põnevust ülevaatega Bombardieri eri mudelitest ja tootmisest. Seejärel suundusime ekskursioonile mööda lennukitehast, kus näidati valmimise eri etappides olevaid lennukeid ja tutvustati tootmisprotsessi. Viimase angaari tagumisest otsast paistis lõpuks maailma kõige ilusam sinine saba! Selleks ajaks, kui sinna jõudsime, oli lennuki ette sätitud punane vaip ja toolirivid. Nordic Airi esimene Bombardier CRJ900 NextGen oli tõesti üleandmiseks valmis.
Pärast üleandmistseremooniat sõime restoranis lõunat. Piisonisteik oli hea ja vestlus lõbustav, aga õhus oli siiski pinget – kuni õhtuni polnud 100% kindel, kas saame lennuki kätte, mingid rahad ja protsessid liikusid aeglaselt ja Tom oli närvis, ma nägin, ehkki ta varjas seda hästi. Hulk inimesi töötas siin- ja sealpool Atlandi ookeani intensiivselt selle nimel, et kogu paberimajandus saaks korda. Mind ajas natuke närvi, et ma ei saanud teha midagi muud, kui mõttes kõiki ingleid ja jumalaid paluda ja ette tänada, et kõik sujuks hästi, aga tegin siis vähemalt seda.
Lõpuks olid kõik vajalikud allkirjad ja kinnitused käes ja õhus kergendust. Mõned tunnid hiljem, kui lennuk oli valmis seatud, tuli hetk isegi mitte nagu filmist, vaid nagu unenäost: tegin lahti tehase kenast kööginurgast õue avaneva ukse ja läksin. Ei mingeid tavapäraseid lennujaamaprotseduure, lennuk seisis õhtuhämaruses mõnekümne meetri kaugusel, trap kutsuvalt alla lastud. Taevas oli kõrge ja sinine, seisatasin korraks – SELLINE hetk...
/…/
Järgmiseks hommikuks olime mõlemad puhanud ja värsked, mis tuli ainult kasuks, kuna terve päev oli sisustatud uue lennuki ametliku esitlemise vastuvõttudega – kõigepealt oma töötajatele, seejärel koostööpartneritele, poliitikutele ja ajakirjanikele. Viimaseid oli küll vähevõitu, kuna paljud olid eelmisel päeval lennuki ära näinud ja uudis meediast juba läbi käinud. Ilse sai selle eest majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi avalike suhete osakonnalt nahutada – minister oleks soovinud rohkem au endale ja ise pildil olla, nüüd aga levisid kõikjal fotod, kuidas Tom lehvitab lennuki ukselt, koos pealkirjadega “Tom Vallutaja tuli Nordic Airi uue tiivulisega” ning üle pika aja rohkete tunnustavate sõnadega rahvusliku lennukompanii aadressil.
Ma olin ta üle nii uhke.
